Usuteaduse Instituudis esitleti 18. jaanuaril raamatut „Et meis oleks elu“, kuhu koostaja Ove Sander on koondanud tekste Evald Sae kirjalikust pärandist.
Sinu tee ristus Evald Saega teoloogiastuudiumi hakul 1988 ja te saite lähedasteks. Mis on päris esimene mälestus?
Ikkagi vist loengusaalist vanas usuteaduse instituudis piiskopliku toomkiriku taga, kus üks väga tark ja lihtne mees ei õpetanud ainult teoloogiat, vaid käis ise ja näitas taevateed paljudele. Valge avatud kraega särk, tumedam pintsak, mõned märksõnad või laused pisikesel paberitükil, pilk suunatud justkui ainiti sulle ning samal ajal sinust läbi ja kaugelt kõrgemale päevinäinud loengusaali madalast laest – midagi sellist meenub meie esimestest kohtumistest.
Kas Evald Saag oli õpetaja, sõber või kaasvõitleja?
Eks ta oli seda kõike ja tegelikult veel palju muud. Kindlasti oli ta eeskujuks. Lihtsuse, inimlikkuse ja Jumala usaldamise eeskujuks. Samuti julgustajaks ja motiveerijaks – Sae juurest tulles oli alati tunne, et sa tahad paremaks saada. Ja samas ei olnud see ainult tunne, vaid ka jõud ja tahe.
Saag võlus. Millega paeluks ta tänast stud. theologi?
Teadmised. Tema teadmised oli sügavad ning samas väga laialt teadmiste skaalalt. Humanitaaria kõrval olid tal põhjalikud teadmised reaalalalt, sõjandusest, politoloogiast, sotsiaaliast jne. Võiks öelda, et Evald Sae puhul oli tegu universaalteadlasega. Tal oli sügavus, mida tihtipeale paljudel napib. Ja samas tema äärmuseni minev lihtsus, tippteadlase ning lihtsa ja ligipääsetava isiksuse võrdlemisi haruldane koosesinemine.
Võib mõista, et sinu soov see materjal kaante vahele saada oli suur, et ka teatud tagasilöök esimese trüki juures ei pelutanud jätkama. Mis motiveeris?
Esimese trükiga läks natukene õnnetult, kuna sinna oli sattunud jutlusi, mis ei olnud Evald Sae omad. Käesoleva trüki väljaandmise motivaatoriks oli austus Õpetaja vastu ning arusaam, et kui midagi teed, siis tuleb seda teha hästi. Kui seda ei suuda, siis ei ole mõtet teha või tuleb teha midagi teisti. Samuti olen seda meelt, et Jumal on lasknud kõigel heaks tulla. Võrreldes eelmise väljaandega on esitatud materjali maht tunduvalt kasvanud ning võimaldab sellega palju avaramat sissevaadet nii Evald Sae ja abikaasa Agnese suhte dünaamikasse kui aastatelt veel noore mehe teoloogiasse, filosoofiasse ja Teise maailmasõja eelsesse olustikku.
Saes oli suur annus poeeti ja romantikut. On meeles kaunis kevadpäev, mil ta Eesti Kiriku toimetusse tulles teatas, et peaksime „poe kinni panema ja grüünesse minema“. Kuivõrd tuleb see külg temast selles teoses esile?
See pool tuleb väga välja ning arusaadavalt Evaldi ja Agnese kirjavahetuse esimestes aastates. Tegelikult ei kao see kuhugi ka järgnevatel aastatel, ehk ainult pisut peidetumal kujul. Sae üks fenomene ongi pealtnäha vägagi kokkukäimatute asjade koosolemine nende sügaval ja ehedal kujul. Meelelise romantika ja tõsiteoloogia mahutamine ühte lausesse ei valmistanud tema jaoks palju raskust.
Kui keeruline oli ülesanne teha valik, mis materjal raamatuks köita? Sinu koostajavalikuks oli, et sisuks on erakirjad ja avalikud jutlused.
Ega see valik väga suur ei olnudki. Evald Saest on järele jäänud tegelikult piiratud kirjalik pärand. Siin ongi see, et ta pidas ennast eelkõige sõna-, mitte kirjaprohvetiks. Nagu olen ka kunagi temast kirjutanud, et tema kirjatahvliteks olid meie endi südamelauad, millesse uurendatud armastusemärgid on palju jäävamad kui mistahes raamatud või muud infokandjad.
Väga võluv on „Et meis oleks elu“ kujundus. Õitest ümbritsetud ristimärgid aitavad tekste liigendada ja tekitavad tunde pisut nagu salakeelest. Kuivõrd oled koostajana ise teose tervikpildiga rahul?
Olen rahul ja tänulik. Eks tegu oli minu jaoks üsna pika protsessiga, selle trüki ettevalmistamine võttis ligikaudu kaks aastat. Tänulik toimetajatele, korrektoritele, kujundajatele, toetajatele, eestpalvetajatele. Tänulik muidugi Jumalale, kes on õnnistanud ja lasknud korda minna.
Raamatu esitlus on homme, 18. jaanuaril usuteaduse instituudis. Kes on sihtrühm ja kust teost on võimalik osta?
Jah, homme, neljapäeval kell 12 tahame seda raamatut UIs esitleda. Kuigi Evald Sael UI Pühavaimu tänava majaga enam otsest seost ei olnud, oli ju kool, mille ta koos oma mõttekaaslastega 1946. aastal asutas, tema elutööks. Oodatud on loomulikult kõik, kes ühel või teisel viisi Saagi tundsid või on kuidagi tema nimi nendeni tähendusrikkalt jõudnud hoopis hiljem. Kindlasti saab raamatut osta UIst ning edaspidi Tartu Pauluse raamatupoest ja suurematest Eesti raamatupoodidest.
Liina Raudvassar
Artikkel ilmus ajalehes Eesti Kirik
