7. oktoobril viibis instituudis „tudengivari“ Bibi Loore Pilipenko Paide Gümnaasiumist, kes „varjutas“ II kursuse tudengit Tanel Laurbergi. Bibi Loore osalemine koolipäevas tekitas toredat elevust nii üliõpilastes kui ka õppejõududes – on ju uued huvilised märgiks sellest, et meie 80-aastane armas alma mater on jätkuvalt kutsuv ja huvipakkuv, kvaliteedimärki kandev õppeasutus, mille fluidumist igatsetakse osa saada. Osalemiseks valiti kolmapäevane päev, et lisaks loengutele (eetika ja dogmaatika) saada osa ka kooli identiteedile olulisest jumalateenistusest ja sellele järgnevast refleksioonist.
Tanel märkis, et kuigi tal on olnud läbi aegade korduvalt töövarje, oli üliõpilasvarjutamine tema jaoks uus kogemus. See näitas, et töö- ja üliõpilasvarjul ei olegi suurt vahet, kuna mõlemal juhul tuleb “varjuks” motiveeritud noor, kes soovib aimdust saada teda huvitavast õppe- või töökohast, ametist, kutsest. Tudeng lisas, et Bibi Loore on kahtlemata väga motiveeritud noor, kes tuli meie kooliga tutvust tegema juba läbimõeldud küsimuste ja eelteadmistega. Sulandumine üldisesse rütmi käis kiirelt ja juba tekkiski tunne, et tegemist on ühega üliõpilastest. Küllap muutis see ka ”varjutuspäeva” sisukamaks ja loodetavasti ka tema ootustele vastavaks.
Bibi Loore lisas, et kõik oli väga tore ja teda võeti armsalt vastu. Abituriendina on ta viimased paar aastat hoidnud silmi lahti erinevate õppimisvõimaluste osas, sealhulgas vaadates nii keele-kirjanduse kui usuteaduse suunas. Täna tundub talle siiski, et just teoloogia on see, mida ta esimese haridusena soovib omandada: see ühendab endas nii paljut ning ta usub, et on ka iga järgneva eriala või valdkonna aluseks. Bibi Loore mõtleb ka, et teoloogia mitte ainult ei huvita teda väga, vaid kosutab ka vaimu. Kõikidest teistest valikutest eristab tema arvates Usuteaduste Instituuti veel asjaolu, et kool on hubane ja väike ning võimaldab sessioonõpet. Seetõttu ei tule pärast gümnaasiumit vaevata pead küsimusega, kas valida töö, pere loomine või haridus — kõike saab!
Bibi Looret üllatas meie inimeste omavaheline soe suhtlus, ühtehoidvus ja külalislahkus. Ta tundis, et on „kohe omaks võetud ja sellesse paika nende inimeste keskele oodatud“. Lõpetuseks leiab ta, et kaalub kindlasti Usuteaduse Instituuti õppima asumist. Mõte sellest võlub ning sai varjutuspäeval kinnitust: „kui see on Jumala kutse ja plaan minu järgmisesse sügisesse, siis asun teele“.
12.10.26
