Menu Close

Tartusse asutatava eestlaste kirikuvalitsusega vabakiriku eelnõust Eesti Evangeelse Luteri usu Vaba Rahvakiriku asutamiseni

1917. ja 1919. aasta kirikukongressid, historiograafiaja retseptsioon

Artiklis on käsitletud 1917. ja 1919. aasta kirikukongresside rolli ning tähendust Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ajaloos. On antud ülevaade impulssidest, mis viisid 31. maist 1. juunini 1917 Tartus kogunenud eesti kogudusesaadikute kirikukongressini ja 10.–12. septembrini 1919 Tallinnas toimunud üldkirikliku kirikukongressini. Kuidas suhestus 1917. aasta kirikukongress Venemaa luterliku territoriaalkiriku Peterburi Üldkonsistooriumi ja Eestimaa Konsistooriumiga?

Kas 1917. aasta kirikukongressil asutati, nii nagu on omaks võtnud EELK ja mõned kirikuloolased, uue kirikliku esindusega rahvuslik kirik, mis Venemaa luterliku territoriaalkiriku koosseisus ning eesti kogudustega territooriumil kiriklikult ühendamata hakkas teostama rahvuskiriklikku enesem
ääramisõigust, astudes niimoodi ajaloo areenile uue kirikuõigusliku subjektina? Milline roll oli Eesti Ajutisel Valitsusel 1919. aasta veebruaris Eestimaa Konsistooriumiga kiriklikult ühendatud territooriumi luterliku kiriku eraldamisel Venemaa luterlikust territoriaalkirikust 1919. aastal ja 1832. aastast kehtinud kirikuseadusest? Kuidas nägid välja Eesti Ajutise Valitsuse läbi viidud
vormimuutused Eesti luterlikus kirikus? Mis ajast alates võiks rääkida uue ajajärgu algusest luterliku kiriku ajaloos Eestis ja uue kiriku asutamisest?

Artikli esimeses pooles on antud kronoloogiline üldkirjeldus 1917. aasta veebruarist alanud Kerenski-aegset Venemaa riigikirikut ja selle kõrval ka luterlikku kirikut puudutavatest arengutest kuni 1919. aasta oktoobrini, mil esimesel üldkiriklikul kongressil valitud piiskop Jakob Kukk Eesti Vabariigi siseministri poolt ametisse nimetati ning mil Eestimaa seisuslikult valitud konsistoorium loovutas kirikliku võimu demokraatlikult valitule. Et tegemist ei olnud üksnes kirikus toimunud vormimuutustega, vaid ka nende tõlgendustega, siis on oluline käsitleda selles artiklis ka kirikukongresside senist historiograafiat ja uurida põhjalikumalt nende tõlgenduste põhjusi ning motiive. Venemaa evangeelse luterliku kiriku reformimise ja 1917. ning 1919. aasta kirikukongresside küsimusega tegelevate autorite ring on olnud suur.[1]

1917. AASTA EESTI KOGUDUSESAADIKUTE KIRIKUKONGRESSI
ÜHISKONDLIK-KIRIKLIK TAUST JA EELTÖÖ
Venemaa evangeelse luterliku kiriku reformimisele ja eelnõudele hakati Venemaa Balti erinõupidamise kontekstis tõsisemat tähelepanu pöörama alates 1902. aastast. Kirikuküsimus oli kubermangunõukogudes ja Venemaa Riigiduumas päevakorral 1906. aastast kuni 1916. aasta novembrini.[2] Eesti koguduste vaimulikkond oli koguduse- ja kirikuelu reformimise küsimusi väiksemates ringides tõsisemalt arutama hakanud alates 1911. aastast. Muu hulgas koostati ja saadeti Üldkonsistooriumile Peterburis ning Venemaa Riigiduumale pikem märgukiri koos projektiga kiriku ja koguduste omavalitsuse reformimise kohta. Ka tol korral, nagu 1917. aastalgi, oli see tegutsemine seotud uue kirikuseaduse eelnõu koostamisega Venemaa siseministeeriumis. Eelnõu valmis 1911. aasta aprillis ja esitati 1912. aasta detsembris Venemaa III Riigiduuma usuasjade komisjonile, kes ei jõudnud sellega tegelda. Balti kubermangude kirikuseaduse eelnõu läbivaatamiseni jõuti alles Riigiduuma IV koosseisu usuasjade komisjonis 1913. aasta mais. Esimest korda oli see duumas üldkoosoleku päevakorras 1913. aasta novembris, kuid eesti saadikute Jaan Raamoti ja Jüri Orase nõudel lükati eelnõu käsitlemine esialgu 1914. aastasse. Duuma üldkoosolekule kirikuseaduse eelnõu ei jõudnud ja 1916. aasta veebruaris võttis Siseministeerium seaduseprojekti duumast tagasi.[3]

Venemaa 1917. aasta kodanlik-demokraatlik veebruarirevolutsioon kukutas tsaarivalitsuse. Moodustati Ajutine Valitsus, mis lubas koos seisuslike ja rahvuslike
kitsendustega likvideerida ka usulised kitsendused. 18. märtsil esitati Eesti autonoomia projekt Vene Ajutisele Valitsusele, kes 30. märtsil kinnitas Eestimaa omavalitsuse
seaduse, millega loodi rahvuslikes piirides Eestimaa kubermangu administratiivne tervik. Samuti esitati ka kubermangu kohaliku omavalitsuse ajutine korraldus, mis rakendus 22. juunil. Sellega läks näiteks konsistooriumide ilmalike kaasistujate kandidaatide esitamise õigus rüütelkondadelt üle Eestimaa Kubermangu Ajutisele Maanõukogule. Kirikuajaloolane Priit Rohtmets ja jurist Erik Salumäe peavad Eesti vaba rahvakiriku loomiseni iinud mõjutegurite hulgas just omavalitsuse ajutist korraldust üheks kõige olulisemaks.[4] Kirikukongressi ettevalmistavates dokumentides ja kirikukongressi protokollis aga ei räägita Eestimaa kubermangu omavalitsuse ajutisest korraldusest. Siseminister Kaarel Einbund võttis selle seaduse esimest korda vaatluse alla alles 1925. aastal, vastates Riigikogus arupärimisele, mis puudutas Vabariigi Valitsuse poolt 1919. aasta üleüldisel kirikukongressil demokraatlikult valitud konsistooriumi ametisse kinnitamise volituste seaduslikkust. Siseminister tõdes muu hulgas, et 1917. aasta 30. märtsi omavalitsuse seadus jäi kiriku ja kirikuvalitsuste suhtes kasutuks, sest Ajutine Maanõukogu ei rakendanud seda.[5]

1917. aasta aprill kujunes mitmesuguste ülemaaliste nõupidamiste, pastorikonverentside ja kristlike parteide asutamiskoosolekute kuuks. Ükski neist ei pääsenud mööda kirikureformi küsimustest, mille vajaduses ei kahelnud enam keegi. Tallinnas toimus 6. ja 7. aprillil esimene Eesti õigeusuliste nõupidamine, millest võttis osa 27 preestrit, 4 diakonit ning 30 ilmikut. 7. aprillil kinnitati ligi 20 resolutsiooni, mis pidid viima eesti rahvusest piiskopiga autonoomse Eesti piiskopkonna asutamiseni ja õigeusu eestipärasemaks muutumiseni.

Ka Eesti rahval on oma süda, oma hing, oma keel ja oma meel,

kinnitasid eesti õigeusutegelased ning soovisid toetada Eesti rahvuslikke huve, muu hulgas Eesti Rahva Muuseumi ehitamiseks raha koguda, ka Jaan Poska tagandamise vastu protesteerida. Nõuti ka Riia õigeusu konsistooriumi koosseisu uuendamist kahe eesti ja läti rahvusest liikmega ning konsistooriumi toomist Tartusse. Resolutsioonide sisu jõudis 13. aprillil ajakirjanduse vahendusel ka avalikkuseni. [6] Otsustele reageerisid luterlased omapoolsete rõõmuavaldustega, sedastades, et mõlemal kirikul on silme ees ühed üleüldised rahvuslikud sihid, ühtlasi avaldades lootust, et ka luteriusulised peagi

eksitavast Saksa mõjust, mis võõraid helisid meie rahvakiriku sekka katsub tuua,

vabaks saavad.[7]

Johtudes Venemaa luterliku kiriku Üldkonsistooriumi poolt kõigile konsistooriumidele vahendatud palvest (töötada Venemaa evangeelse-luterliku kiriku jaoks välja uued direktiivid), kogunesid Eestimaa Konsistooriumi liikmed 12. aprillil 1917 Tallinnas ühisele koosolekule. Otsustati toetada üldkonsistooriumi initsiatiivi uue kirikuseaduse väljatöötamisel.[8]

Balti kubermangude 27 baltisaksa linnakoguduste pastorit kogunes 21. aprillil Tartusse. Nende konverents tuli oma lõppjäreldustes seisukohale, et saksa kogudused jäävad ka tulevikus senise territoriaal- ehk maakiriku vormi juurde. Olude muutudes oldi siiski valmis ka vabakirikut konstitueerima. Linnakoguduste esindajad olid üsna veendunud, et areng maakirikuvormilt rahvuslike abakirikute vormile likvideerib Balti kubermangudest senise saksa luterluse.[9]

Liivi- ja Eestimaa konsistoriaalringkondade eesti koguduste vaimulike tuumikrühm arutas kiriku- ning koolielu reforme viimati tõsisemalt 1914. aasta märtsis Keilas. Võrreldes lätlastega, kes olid kirikukorra kohta välja töötanud mitu seaduseelnõu ja rida ettepanekuid, ei olnud eesti pastorid 1917. aasta alguseks veel midagi taolist teinud. See mõneti ükskõikne, mõttelaisk suhtumine ja tegevusetus jätsid lätlastele mulje, et

eestlased ei tea, mida nad tahavad ning ilmselt ei huvita neid ka kuigi tõsiselt oma kiriku asi,

konstateeris lätlastega aktiivselt suhelnud Helsingi Eesti Püha Pauluse koguduse pastor August Nigol.

Lätlastele, eriti praost Karlis Irbele, oli eestlastega kirikukorralduses ühistele otsustele jõudmine väga oluline. Kuna eesti pastorite juures lätlaste väljapakutud rahvuslike konsistooriumide idee, mida oli ka Nigol toetanud, suuremat poolehoidu ei leidnud, siis palus Irbe Villem Reimanil koos teiste eesti pastoritega asja veel kord arutada.

Nigoli arvates pidanuks uue kirikukorralduse eelnõu puhul esmalt vältima separatistlikku eraalgatuslikku tegevust, sest see eelnõu sai valmida ainult laiapõhjalisest koostööst. Selleks kutsus ta eesti pastoritele Helsingist adresseeritud ringkirjas kogunema võimalikult paljusid 10. veebruaril 1917 Tartusse Eesti Üliõpilaste Seltsi ruumidesse, kus lubas pidada omalt poolt ettekande Soome ja Sise-Venemaa eesti asunduste kirikuoludest ning kus Irbe loodetavasti tutvustaks eestlastele läti pastorite seisukohti. Nimetatud kokkusaamist ei toimunud. Algataja Nigol ei saanud ise 10. veebruariks Tartusse sõita. 9. veebruaril osales ta Peterburis kogunenud läti pastorite nõupidamisel, paludes seepärast veebruariks kokkulepitud kokkusaamine edasi lükata 5. aprillile, et siis kell 11 Tartus Üliõpilaste Seltsi korteris kokku saada kõigi nendega, kes olid uuest kirikukorraldusest tõsisemalt huvitatud. Kui Tartusse kogunemist oleks mingil põhjusel takistatud, siis oleks seda võinud ka mujal läbi viia ja tehtud otsused kirjalikult praost Irbele Peterburi saata. Kodumaa kirikukorra uuenduse põhimõtted saatis Nigol neljale vaimulikule Peterburi kubermangu, üheksale vaimulikule Eestimaale ja 31 vaimulikule Liivimaale. Jaanuari lõpul Harald Põllule saadetud kirja lõpetas Nigol sooviga:

Saagu meile varsti asutatud oma Eesti Luteruse kirik, oma piiskopi, uuendatud sinodi ja konsistooriumiga,
kelle alla kõik eestlased tervel Venemaal käiksivad.[10]

Nigoli ideaaliks oli rahvuslike piiskopkondadega sinodaalselt ühendatud luterlik kirik Venemaal.

12. aprillil saatis Jaan Lattik Viljandist Villem Reimanile Kolga-Jaani kirja, teatades talle, et kirikuelu puudutavate kiireloomuliste päevaküsimuste üle on vaja kiiresti nõu pidada. Ta palus Reimanil 25. aprillil kella 11-ks Viljandisse sõita, et koos Viljandi praostkonna eesti koguduste vaimulike ja paari ametivennaga väljastpoolt neid küsimusi arutada.11 Samal päeval ilmus Postimehes arvamusartikkel “Kirik ja riik”, mida Rohtmets ning Salumäe on seostanud eesti rahvuslike ringkondade ideega ja seepärast omistanud autorluse oletuslikult rahvuslasele Jaan Tõnissonile. Nende hinnangul innustas ja inspireeris just see artikkel Lattikut ning Reimanit ja sellest juhinduti 25. aprillil Viljandis toimunud koosolekul. [12]

Arvamusartikli kirjutas tegelikult keegi, kes varjus pseudonüümi H taha.[13] Lähtudes Ajutise Valitsuse üldisest usuvabaduse ideest toetas autor õigust elada soovi korral ka ateistlikult. Venemaa rahvastel oli H arvates valida kahe alternatiivi vahel: kas lahutada kirik riigist või tunnistada kõik usutunnistused võrdseks ja anda need riigi toetusele. Esimesel juhul tulnuks kirikud ja kloostrid koos varaga riigistada ning jätta vaimulikud koguduse liikmete ülalpidamisele. Teisel juhul antakse neile tulevikus riigipoolset toetust, juhindudes liikmeskonna suurusest ja ajaloolisest vanusest ning arvestades nende kultuurilisi teeneid. H pidas eestlaste jaoks sobivamaks esimese alternatiivi teostamist, soovitades seda saadikutel ka Asutavas Kogus nõuda. Lisaks sellele pidi eestlaste kirikukorraldus ja valitsemine jääma Eestimaa kubermangu omavalitsuse hooleks. Nimetatud seisukohtade autor ei olnud Jaan Tõnisson, vaid keegi, kes esindas lähedalt 16. ja 17. aprillil Tallinnas toimunud VSDT(b)P Põhja-Balti organisatsioonide I konverentsil (hiljem ka 14. ning 15. augustil enamlaste eestvedamisel Tallinnas toimunud maatameeste konverentsil) esitatud nõudmisi natsionaliseerida Venemaa eeskujul kirikumaad, lahutada kirik riigist ja kool kirikust.[14]

25. aprillil Viljandis Lattiku organiseerimisel kogunenud praostkonna eesti koguduste vaimulikud leidsid, et Eestimaa kubermangu omavalitsus ja riik pidid “lahutamata sidemetega” ühendatuks jääma, kiriku omand kirikule ning kogudustele jääma, tulevane piiskop15 pidi hakkama esindama kiriku huve maapäevadel ja maavalitsuses, maavalitsus pidi aga looma spetsiaalse usuasjade osakonna ning kandma konsistooriumi kulud. Nende põhimõtete detailsemaks läbitöötamiseks
ja sõnastamiseks valiti kaheksaliikmeline komisjon (Mihkel Jürmann,
Bernhard Steinberg, Jaan Lattik, Eduard Tennmann, Johan Kõpp, Alexander Kapp,
Peeter Põld, Jakob Kukk). Komisjoni ülesandeks jäi 3. ja 4. mail Tartus uus kirikukorralduse
eelnõu välja töötada ning selle vastuvõtmiseks ja lõplikuks läbiarutamiseks
ülemaaline vaimulike koosolek lähemal ajal Tartusse kokku kutsuda.16
Niisiis oldi aprilli lõpul veel seisukohal, et kokkukutsutaval koosolekul osalevad
ainult koguduste vaimulikud.

 


[1] Aunver, J. Eesti rahvakiriku seadusliku korra küsimusest. – Rmt: Aastate kestes. Kiriku- ja kultuuriloolisi vaatlusi 1924-1959. Eesti Vaimulik Raamat, Uppsala, 1961; Taska, A. Eesti vaba rahvakirikusünd. –Tulimuld, 1984, 4; Karjahärm, T. Kirikureformi küsimus Baltimaadel (XX sajandi algus –1916. aasta). – Rmt: Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis. Artiklite kogumik, III. Koost J. Kivimäe. Eesti Raamat, Tallinn, 1987, 221–249; Taska, A. Eesti vaba rahvakiriku sünd. – Rmt: Õigusteaduslikke mõtteid. A. Taska, Lund, 1989, 111–119; Veem, K. Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. 2., täiendatud trükk. Eesti Vaimulik Raamat, Stockholm, 1990; Ketola, M. The Nationality Question in the Estonian Evangelical Lutheran Church, 1918–1939. (Suomen
Kirkkohistoriallisen Seuran toimituksia, 183.) Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, Helsinki, 2000; Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna väljakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 1870–1917. (Suomen Kirkkohistoriallisen Seuran toimituksia, 184.) Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, Helsinki, 2000; Saard, R. Johan Kõpp ja rahvakiriku mõiste. – Rmt: Johan Kõpp 125. Toim R. Altnurme. Eesti Kirikuajaloo Selts, Tartu, 2000, 13–30; Pesonen, N. Valtionkirkosta vapaakirkoksi? Viron evankelis-luterilaisen kirkon järjestysmuodon kehitys 1919–1925. (Suomen Kirkkohistoriallisen Seuran toimituksia, 191.) Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, Helsinki, 2004; Saard, R. Eesti rahvakiriku idee püüetest vaba rahvakiriku projektini. – Sulane, 2007, 47, 2, 8–19; Hansen, V. Kaarli kogudus esimesel Eesti kirikukongressil ja kongressi vastukajad. – Sulane, 2007, 47, 2, 23–26; Saard, R. Viron evankelis-luterilaisen kirkon syntyhistorian problematiikasta. (Suomen Kirkkohistoriallisen Seuran vuosikirja, 99.) Suomen Kirkkohistoriallinen
Seura, Helsinki, 2009, 120–142; Saard, R. Eesti evangeelse luterliku kiriku sünniloost. – Akadeemia, 2010, 12, 2177–2202; Rohtmets, P., Salumäe, E. Eesti evangeelse luterliku vaba rahvakiriku asutamisest. – Akadeemia, 2011, 6, 1135–1177; Saard, R. EELK sünd ja eestlaste võimuletulek kirikus. – Akadeemia, 2011, 9, 1745–1753; Rohtmets, P., Salumäe, E. Vaba rahvakiriku asutamisest 1917. aastal. – Akadeemia, 2011, 9, 1754–1759.

[2] Karjahärm, T. Kirikureformi küsimus Baltimaadel (XX sajandi algus – 1916. aasta), 221–249; Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna väljakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 223–264.

[3] Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna väljakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti
loomine, 258–264, 272–274.

[4] Rohtmets, P., Salumäe, E. Eesti evangeelse luterliku vaba rahvakiriku asutamisest, 1137.

[5] II Riigikogu IX istungjärgu protokoll nr 270 (18), 5.11.1925, vg 838–842. – Rmt: II Riigikogu. IX istungjärk. Protokollid nr 253–302. Riigi Trükikoda, Tallinn.

[6] Eesti õigeusuliste tegelaste üleüldine nõupidamine Tallinnas. – Postimees, 13.4.1917; vt ka Pööre õigeusuliste eestlaste elus. – Postimees, 16.4.1917.

[7] Pööre õigeusuliste eestlaste elus. – Postimees, 16.4.1917.

[8] Saard, R. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna väljakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 282.

[9] Tobien, A. Die Livländische Ritterschaft in ihrem Verhältnis zum Zarismus und russischen Nationalismus. Band I. Löffler, Riga, 1925, 228.

[10] Saard, R. Eesti rahvusest luterliku vaimulikkonna väljakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 274–276.

[11] Samas, 283.

[12] Rohtmets, P., Salumäe, E. Eesti evangeelse luterliku vaba rahvakiriku asutamisest, 1140.

[13] H. Kirik ja riik. – Postimees, 12.4.1917.

[14] Raid, L. Vabamõtlejate ringidest massilise ateismini. Marksistlik ateism Eestis aastail 1900–1965. Eesti Raamat, Tallinn, 1978, 81.

SAMAL TEEMAL

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.