Jumala arm on meid kandnud kirikuaasta lõppu ning Tema armu ja halastusega oleme pea astumas uude kirikuaastasse. Elame otsekui kahe sündmuse ja aja vahel ning need kätkevad endas vastakaid mõtteid ja tundeid. Võibolla ka kogemust vaimses pingeväljas olemisest. Mõnes mõttes on ju kogu meie elu selline „ukseläve“ kogemus, kus oleme usus juba sisse astunud Jumala riiki, kuid päris nähtavalt me Tema riigis veel ei ole.
Millest mõtleme ja mida tunneme tagasivaates? Mis täidab südameid, kui püüame usus haarata seda, mida me veel ei näe?
Lahkuvale kirikuaastale tagasi vaadates võivad esmased mõtted olla tõsised, sest oleme tunnistajateks Teise Maailmasõja järgsele suurimale sõjale Euroopas. Järgmisena võib meenuda energiakriis, hindade kõrgenemine, elukalliduse hüppeline tõus, toimetuleku raskused …
Kõik eelnev võib meid kergesti juhtida masendusse, rahulolematusse ja nurisemisse. Ometigi kutsub Jumala Sõna meid vaatamata ja lootma alati Jumala peale. Ka siis kui on sõda. Ka siis, kui see on kaasa toonud ja jätkuvalt toob kannatust ja surma. Ka siis, kui sõjast tulenvaid raskusi on raske taluda nii füüsiliselt kui vaimselt ning me ei näe lahendusi.
Jumal on aga jätkuvalt ligi. Temalt tuleb meile jõud ja abi. Tema trööstib ja toob rahu. Tema astub kannatuses inimesele eriliselt ligi, et võiksimegi kogeda seda, millest tunnistab meile Pühakiri, et neile, kes Tema kavatust mööda on kutsutud ja Teda armastavad, laseb Ta kõik heaks tulla. Tema kannab läbi.
Võimalik, et kõiges selles pöörabki Jumal meie pilgud üha enam sellele, mis omab tõelist väärtust ja jääb igavesti – Tema riik, Tema tõotused, Tema arm Jeesuses Kristuses, Tema Püha Vaimu lähedalolu ja abi. Üksi sõda, kurjus ja kannatus ei saa meilt neid meilt võtta. Tema jätkab meis head tööd Kristuse päevani.
Seega tohime ühest kirikuaastast teise astuda rahuliku, julge ja lootva meelega. Võime Kristuses sirutuda uude kirikuaastasse ja võtta kaasa need ilusad hetked ja armukogemused, mida möödunud kirikuaasta meile endile, meie rahvale ja kirikule kinkis.
Tema annab meile armu, et me ei pea enam hindame inimesi ega olusid vaid võime elada oma ainukordset ja kordumatut elu, mis igaühele meist on kingitud Jeesuses Kristuses. Käies küll maised radu, kuid elada südamega taevas. Elada nõnda, et leiaksime endid alati Jumala õnnistavates ja hoidvates kätes. Jumala armastavas südames. Siis jääb viimsena vaid kõige eest tänu.
Rektor Ove Sander
