Sissejuhatus
Artikli eesmärgiks on uurida luterliku vaimulikkonna aktiivseid režiimivastaseid, kes astusid nõukogudeaja tingimustes enne 1987. aasta murrangulist aastat välja eestluse rahvuskultuuriliste sümbolite ja poliitiliste režiimivastaste kaitseks, võimuorganite usu- ja kirikuellu sekkumise vastu. Küsimuse niisuguse asetusega pole senini Eesti nõukogudeaja uurijad veel tegelenud. Teisiti kui Eestis, on Leedu katoliku kiriku nõukogude-aegset vastupanu käsitlenud Vytas Stanley Vardys ja Martin Jungraithmayr.1 Läti ja Eesti puhul on senini põhiliselt käsitletud kirikute ja koguduste vastaseid seadusandlikke repressioone. Läti luterliku kiriku allutamist nõukogude võimustruktuuridele on käsitlenud Jouko Talonen ja sama teemat Eesti luterliku kiriku puhul on uurinud Riho Altnurme.2 Eesti õigeusu piiskopkonna kannatusi on uurinud Andrei Sõtšov.3 Eesti evangeeliumi kristlaste-baptistide palvemajade ja koguduste sulgemist on uurinud Toivo Pilli, Tõnis Valk ja Riho Saard.4
Atko Remmel on värskelt kaitstud doktoritöös pööranud peatähelepanu nõukogudeaja institutsioonide tegevuse ajaloole, mis tegelesid otseselt religiooniküsimuste ja kirikueluga. Remmel kinnitab, et riiklik religioonipoliitika ei olnud kogu nõukogudeaja perioodil ühtne. Stalini-järgsel ajal polnud kiriku kohalolu ühiskonnas enam praktiliselt tunda. 1960. aastate alguses võttis partei Keskkomitee religiooni suhtes uue lähenemise. Käiku tulid salajased ettekirjutused kirikliku elu väljasuretamiseks. Neil aastatel õnnestus mitmesugustel formaalsetel ettekäänetel sulgeda Eestis mitmeid õigeusu, luteri ja evangeeliumi-kristlaste baptistide kogudusi. Hruštsovi-järgsel ajal läks religioonipoliitika revideerimisele ja langes 1970. aastatel juba teatavasse rutiini, mida 1980. aastate alguses võib Remmeli sõnul iseloomustada “rutiinse represseerimisena”. Põhirõhk oli langenud propagandistlikule kampaaniale, mitte aga enam seadusandlikule survestamisele. Kampaania varises kokku 1987. aastaks.5
Inimestele tekitatud nõukogulik repressioonitrauma ei olnud aga ainult vabaduskaotuslik, vangistamine, tapmine, vaid oluline oli üldisel eksistentsiaalsel hirmul, mille tekitasid töökohast usulistel põhjustel vallandamised, ülikoolist eksmatrikuleerimised, lõpu- ja sisseastumiseksamitel tahtlikud läbikukutamised jne. Ideoloogilised repressioonid kujutavad endast olulist psühhotraumade liiki, millede süvauurimist pole veel Eestis alustatud.
Külmasõja-aegses maailmas olid kirikud polariseerunud. Polariseerumine oli aeg-ajalt teravalt nähtav ka protestantlikke ning õigeusu kirikuid ühendavas Kirikute Maailmanõukogus (KMN, World Council of Churches), kus erinevate kirikute sotsiaaleetika, näiteks rahu küsimuses, ei erinenud oma riikide välispoliitilistest orientatsioonidest. Eriti drastiliselt ilmnes see Varssavi liidu sõjalise sissetungi ajal Tšehhoslovakkiasse 20.–21. augustil 1968, mis ei jätnud kõrvale ka Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut (EELK) KMN-i uue liikmena. 26. augustil kiitis EELK Konsistooriumi täiskogu üksmeelselt heaks Nõukogude valitsuse ja nelja sotsialistliku vabariigi nn. abi osutamise Tšehhoslovakkiale, et seal takistada kapitalismi ja fašismi taassündi. Otsus saadeti praostkondadele nende koguduste jumalateenistustel ettelugemiseks. 13. septembril tehtud avalduses kinnitas EELK Konsistooriumi täiskogu, et mingit NSV Liidu sõjaväelist interventsiooni ei olnud toimunud ja Nõukogude Liidu sõjavägede viibimine Tšehhoslovakkias oli kooskõlas sotsialistlike vennasmaade vahel sõlmitud liidulepinguga.1
1960ndate keskelt alates hakkas kiriku luterlik ja eesti rahvakiriku identiteet tasapisi murenema. Õigeusu kiriku mentaliteete üle võttes hakkas luterlik kirik 1960ndate lõpul venestuma. Kirik oli käest lasknud oma rahvakirikliku demokraatiaprintsiibi. Viimane EELK Kirikukogu toimus peapiiskop Jaan Kiivit seniori sundemeriteerumise järel 1967. aasta oktoobris. Järgmine erakorraline Kirikukogu toimus alles 1978. aasta mais seoses peapiiskop Alfred Toominga ootamatu surmaga, kuigi kiriku põhikirja järgi oleks Kirikukogu pidanud kogunema iga kolme aasta järel. Selliseid arenguid ja taolist isoleeritust jälgiti murelikult Luterlikus Maailmaliidus, mille liikmeks oli EELK juba 1963. aastast alates, ja mis püüdis eriti Soome luterliku kiriku abil nii Eesti kui ka Läti luterlike kirikute isolatsiooni murda ning nende kirikute luterlikku identiteeti tugevdada.7
1970ndatel hakati aktiivsemalt jälgima ka võimaliku välismaise massikommunikatsiooni osa ja
mõju koguduste vaimulikkonna jutlustes ning tegevuses. Rajoonide täitevkomiteede juurde loodi spetsiaalsed usukultusalaste seaduste täitmise järelevalve kaastöökomisjonid, mille liikmed pidid eriti tähelepanelikult jälgima kooliõpilaste ja laste osavõttu kiriklikest üritustest ning kuulama palvemajades ja kirikutes jutlusi, et hinnata nende sisu lojaalsust nõukogude võimuideoloogiale. Loodud õhkkond tekitas inimestes nii hirmu kui ka psühholoogilist pingestatust ning 1957. aastast, kui aktiviseerusid usuvastased kombetalitused ja kirikliku leeriga hakkasid võistlema noorte suvepäevad ning lisandusid veel teisedki ateistlikud riitused (lapse nimepäev, ilmalikud surnuaiapühad) hakkas kahanema koguduste liikmeskond eriti nooremate ja keskealiste osas. 1959. aastal käis luterlikus leeris veel ligi 6200 noort (1957. aastal ligi 9200 noort), aga ateistlikest suvepäevadest võttis osa juba ligi 6300 noort ning edaspidi suvepäevadest osavõtt ainult kasvas.
Kirikliku tegevuse madalseis saavutati 1970ndate aastate keskel. Paljud kogudused olid asunud selleks ajaks oma depressiivsele arenguteele. Leeritatuid oli nõukogude perioodil kõige vähem 1978. aastal (481) ja ristituid 1977. aastal (617). Aasta-aastalt vähenes EELK annetajaliikmete hulk, mis saavutas 1986. aastal oma miinimumi 48 590 inimest.1
Mõistetest
Mõiste “dissident” (dissidens, dissidere) on kiriklikus ja ühiskondlikus kontekstis avar ja laialivalguv. Ühest küljest tähistatakse sellega isikut, kes ei kuulu mitte mingisugusesse religiooni ja kirikusse.2 Teisalt tähistatakse sellega aga lihtsalt muu-usulist, isikut, kes kaldub valitseva kiriku dogmadest kõrvale.3 Arvo Pesti koondab dissidendi ja dissidentluse mõiste alla vastupanuliikumise erinevad “kaitse liikumised”, nagu inimõiguste, kodanikeõiguste ja rahvusvähemuste õiguste kaitse. Kitsamas tähenduses oli dissident isik, kes nõudis avalikult siseriiklike ja rahvusvaheliste lepete täitmist ja järgimist. Dissidentlik tegevus seisnes keelatud kirjanduse paljundamises ja levitamises.4
Rahvusvahelisest riigiõigusest lähtudes on rõhutatud, et Eesti dissidendid ei olnud dissidendid, vaid puhtakujulised vastupanuliikumise tegelased, kes tegutsesid okupeeritud riigi territooriumil. Nii on õigem nimetada neid vastupanuliikumise tegelasteks. Puhformaalselt on see õige, ent nii vaadatakse mööda de facto tegelikkusest. Okupeeritud Eesti, mille sünonüümiks sai ametlik termin ENSV oliokupeerituna ja integreerituna siiski NSVL osa. Pigem solidariseerusid 1960.–80. aastate Eesti vastupanuvõitlejad, kellest mõned olid ka rahvuselt venelased, ja kelle eesmärgiks polnud mitte otseselt Eesti Vabariik, vaid demokraatlikum ühiskond, demokraatlikum NSVL, ennast Vene dissidentidega. Viimase termini kasutamist õigustaks asjaolu, et 1970.–80. aastatel prooviti tegutseda rangelt NSVL seaduste raamides. Kompromisslahendina soovitab ajaloolane Jaak Valge nimetada ENSV pinnal tegutsenud dissidente tollasteks režiimivastasteks.1 Kasutan ka antud uurimuses seda mõistet.
Refleksioon
Kirikuloolane Riho Altnurme kirjutab: “1970. aastateks hakkas kirikul ühiskonnas kujunema seos teisitimõtlemisega – kui mitte aktiivselt, siis sümbolina –, sest tegemist oli ikkagi ainukese nõukogude süsteemis teistsugust ideoloogiat kandva organisatsiooniga. See oli üks asjaolusid, mis taasiseseisvumisel kirikule autoriteeti lisas — samas on taasiseseisvumise järel seda autoriteeti taas kärpinud osalt isiklikest mälestustest ja osalt ajaloolisest uurimistööst ajendatud arusaam, et kirik tegi nõukogude perioodil siiski küllaltki palju võimudega koostööd.”2 Altnurme usub, et tervel kirikul kujunes seos teisitimõtlemisega, ja samas siiski ei täpsusta, millist laadi koostöö okupatsioonivõimudega muudab kiriku teisitimõtlemise tagantjärgi üldse olematuks või siis küsitavaks.
Vastupanuliikumise ajalugu uurinud Viktor Niitsoo sõnul ei olnud niinimetatud usuaktivistid huvitatud 1977. aasta kevadel looma koos poliitiliste dissidentidega okupeeritud Eestis ühist üldisi inimõigusi kaitsvat Helsingi-gruppi.3 Vaimulik Toomas Paul oli 1995. aastal valmis tunnistama, et luteri kirik oli ennast kompromiteerinud juba parunite ajal.4 Ajaloolane Indrek Jürjo oli siiski esimene, kes 1996. aastal tõi avalikkuse ette üksikute kirikutegelaste nõukogudeaegse kollaboratsionismi. Kiriku kui ainsa mittekommunistliku institutsiooni püsimajäämine kogu nõukogude perioodi vältel oli küll iseenesest tunnustusväärne saavutus. “Kuid ei saa jätta nentimata, et luterlikust kirikust ei kujunenud olulist vastupanu ja rahvusluse keskust, nagu katoliku kirikust Poolas ja Leedus,” nentis Jürjo.5 Sama tõdeb ka etnoloog ja ajaloolane Jaanus Plaat, kesvastupidiselt Altnurmele toonitab, et enne 1980. aastate vabadusliikumist polnud luterlikul kirikul Eestis tervikuna üldse mingit sõltumatut ja dissidentlikku mainet.1 Muidugi oli Rooma Katoliku Kiriku rahvusvaheline ja poliitiline positsioon maailmas luterlastega võrreldes sootuks arvestamisväärsem. Pealegi muutis poola sünnipära paavst Johannes Paulus II ametisse astudes 1978. aastal koheselt ka senist passiivset Leedu suunalist kirikupoliitikat palju aktiivsemaks.2
Tagantjärgi nõus tuleb olla ajaloolase Toomas Karjahärmiga, et “kiriku staatus oli eriline, sest oli ainus institutsioon, mis legaalselt kuulutas marksismile-leninismile-stalinismile alternatiivset ideoloogiat. Tema olemasolu ise oli väljakutse režiimile, oli passiivne vastupanu tugipunkt, oli võõrkeha kommunistlikus süsteemis. Kuid selleks, et üldse ellu jääda, pidi ta ka tegema koostööd ja tunnistama sotsialismi ning Eesti kuulumist de facto NSV Liitu.”3 Täpselt sama oli 1998. aastal valmis konstanteerima ka luterliku vaimuliku Albert Soosaare poeg Enn Soosaar, kes kirikut piisavalt hästi seespoolt tundes, võis tõdeda: “Mitte ükski konsistooriumi koosseis okupatsiooniajal ei moodustunud Kirikukogu vaba tahteavaldusena, vaid need komplekteeriti režiimi poolt vaimulikest ning ilmalikest, kelle koostööaltisus oli ette teada. Kes lootust ei täitnud, see tagandati.”4 Tõenäoliselt suurem osa vaimulikest ei teadnud näiteks midagi peapiiskop Jaan Kiivit seniori koostöö iseloomu detailidest5, aga võttis sellegipoolest omaks teadmise, et Kiiviti ametist lahkumine oli sunnitud, mis sest, et selle koos assessor Edgar Hargi ja uue peapiiskopi kandidaadi Alfred Toomingaga üksmeelselt heaks kiitsid.6 Tuli leppida paratamatusega.
Peapiiskop Kuno Pajula tunnistusele kohaselt ei olnud kiriku asi luua Eesti Vabariiki. Poliitilist iseseisvust ei taotlenud ka 1989. aasta veebruaris loodud Eesti Kirikute Nõukogu.7 Näiteks 15. septembril 1988 toimunud EELK Konsistooriumi korralisel koosolekul väljendati usuasjade voliniku Rein Ristlaane palvel eitavat suhtumist kirikuhoone kasutamiseks mittevaimulikel eesmärkidel, pidades silmas Pilistvere kirikus 20. augustil 1988 toimunud poliitilist koosolekut, mille lõpul loodi Eesti Rahva Sõltumatuse Partei (ERSP).8 Kiriklikku karistust vaimulik Vello Salumile siiski ka enam uues ideoloogilises olustikus ei määratud.
EELK kõrval oli 1980ndate keskel siiski usulisi rühmitusi, mis olid poliitiliselt sõnumilt aktiivsemad. Reformeeritud teoloogilise taustaga uuskarismaatiline elusõna-liikumine omandas juba 1987. aasta septembris nõukogude okupatsiooni ja võimu suhtes aktiivsema vastupanu maine.1 Luterlus on kristluse reformeeritud vooluga võrreldes olnud võimule lojaalsem. Ka 1930ndatel toetas kiriku keskvõim Eestis riigipööret ja unustas nn. võimukriitilise prohvetliku kõnelemise. Need, kes seda julgesid teha suspendeeriti ametist.2 Luterlus on olnud ühiskonna suhtes introventsem “välise kurja maailma jätab selle enda hooleks — oma poliitilise ükskõiksusega on luterlus nagu loodud isevalitsejatele,” kirjutas ühiskonnategelane ja ajaloolane Eduard Laaman 1939. aastal.3 Sama kordas aastakümneid hiljem ka Toomas Paul, tõdedes, et ka okupeeritud Eestis toimis kirik vastavalt oma luterlikule traditsioonile “lahutades usust kui sellisest kompromissid ilmalike võimudega ning neile allumine maistes asjades, kuni veel oli mingigi võimalus evangeeliumi kuulutada ja sakramente toimetada. See on olnud luteri pastorite roll läbi aegade. Ega neil ka Rootsi ja Vene ajal olnud kuigivõrd võimalust öelda midagi patroonide vastu, keskvalitsusest rääkimata.”4
“Me keeldusime teadlikult hakkamast dissidentideks,” tunnistas endine EELK Konsistooriumi sekretär Tiit Pädam.5 Ja EELK praegune peapiiskop Andres Põder tunnistas, et just teoloogilised prioriteedid, mille kohaselt kirik on rahvusliku ja poliitilise iseseisvumise ees primaarsem, ning maapealse vabaduse ees on evangeeliumi läbi saavutatav sisemine vaimne vabadus olulisem, hoidis vaimulikke eemal poliitilisest vastupanust.6 “Ja ei tea, kas tasub kahetseda, et luteri pastorite tähtsusetu hulgake ei võtnud endale suurusehullustuses vastupanuliikumise juhtimise ülesannet,” tõdeb Paul.7 Samasugune oli üldhoiak ka Eesti evangeeliumi kristlaste ja baptistide kogudustes. Tallinna Oleviste koguduse diakon Haljand Uuemõis kirjutab oma mälestustes, et pärast 1950. aastat oli “hea Jumal lõpetanud selle meeletu ürituse” luua Eesti kristlastest “Eesti juhtimiseks oma varuvalitsus”.8
Nõukogudeaja luterliku kiriku vaimulikkonna valikuid tuleb kindlasti vaadata nii nõukogudeaja religioonipoliitika kui ka 16. sajandil loodud luterliku õigusteaduse ehk regimendiõpetuse taustal, mis määratles ilmaliku võimu suhte kirikuga. Esiteks: maailma ei saa valitseda evangeeliumiga. Tulemuseks on arusaam ja hoiak, et luterlik kirik ei soovi olla ühiskondlikku stabiilsust heidutavaks jõuks, isegi mitte siis, kui võimulolijatesse on mingitel põhjustel tulnud suhtuda ka kriitiliselt. Teiseks: ka maailma ja ühiskonda tuleb organiseerida Jumala tahte kohaselt. See tähendab, et pole niisuguseid inimelu ja -tegevuse sfääre, mis ei alluks Jumala tahtele. Kristlastel tuleb olla ühiskondlikult aktiivsed. Seda poolt on kiriku ajaloos praktiseerinud just protestantluse kalvinistlik reformeeritud vool.
Okupatsioonivõimu algaastatel osales EELK üldises vastupanus peamiselt vastuagitatsiooniga, ja mõnel juhul ka abi osutamisega metsavendadele. Kirik protesteeris siis veel kiriku siseellu sekkumise pärast. Olulisimaks neist jäi 1947. aastal ENSV MN-i esimehele Arnold Veimerile saadetud protestikiri haridusminister Arnold Raua kiriku- ja leerivastase kõne pärast. Kirikuvalitsuse isikkoosseisu ja koguduste tegevuse senine autonoomsus said nõukogude võimu poolt 1949. aasta lõpuks siiski murtud.1 Avalikke proteste ei esitatud enne 1987. aasta uusi peapiiskopivalimisi, kui kümme Kirikukogu liiget julges protesteerida võimuorganite etteantud stsenaariumi vastu, valida uueks peapiiskopiks Kuno Pajula.2
1960ndatel vaimulikutööle asunud Toomas Paul kirjutab, et suurem osa koguduse vaimulikest “tsenseeris” peapiiskoppide karjasekirju ja läkitusi, “jättes kogudusele ette lugemata kõige koledamad riigitruud lõigud.”3 Kindlasti oli vaimulike kaadris passiivseid vastupanijaid kelle ühiskonnakriitilisus seisnes episoodiliselt mõnes jutluses peamiselt riiklikult levitatava “teadusliku” ateismi ning kiriku tegevusvabadust (näiteks noorsoo- ja misjonitöö ning kirjastustegevus) piiravate seaduste aadressil tehtud teravates väljaütlemistes.4 Taoliste jutluste hulka on võimatu kvantitatiivselt mõõta. Koostatud läbilõige 1970. ja 1980. aastate Eesti luterliku kiriku sõnakuulutusest sisaldab 29 jutlust, millest enne murrangulist 1987. aastat peetud jutlustest võib ühiskonna- ja režiimikriitilisi kohti leida ainult Jaan Kiivit noorema 1971. aasta jutlusest, Harri Haameri 1974. aasta jutlusest ja Jaak Salumäe 1984. aasta jutlusest. Haameri jutlus sisaldas näiteks positiivseid hoiakuid teisitimõtlejate suhtes ja ka Jeesust nimetas autor ristile naelutatud “teisitimõtlejaks”.1
Vastupanuliikumises osalenud poliitiline teisitmõtleja Enn Tarto peab tõelisteks režiimivastasteks kiriku vaimulikkonnast ainult Harri Mõtsnikku ja Vello Salumit.2 Peapiiskop Andres Põder oli 2010. aasta kevadel valmis selle tiitli andma ainult Villu Jürjole ja oli valmis režiimivastaseks tunnistama ka Vello Salumit, kuid mitte Harri Mõtsnikku, sest ta kahetses avalikult oma tegevust.3 2011. aasta lõpul oli Põder valmis omistama positiivse vabamõtleja tiitli siiski ka Mõtsnikule.4
Harri Haamer – teisitimõtleja, kes ei soovinud “dissidendi oreooli”
Tarvastu koguduse õpetaja Harri Haamer keeldus küll ennast nimetamast dissidendiks ehk nagu ta oma eluloos seoses konfiskeeritud Koguja raamatu kommentaariga5 kirjutas: “Jah, tähelepanu osaliseks ma sain, aga mitte selle, mida ma oleksin soovinud. Mul polnud mingit rõõmu olla kahtlustatud ebalojaalsuses, ega ole ma iial himustanud mingit dissidendi oreooli.”6 Kuid sisuliselt ta seda siiski oli. Tema Koguja raamatu kommentaar ei olnud klassikaline piiblikommentaar, vaid pigem pikk elujutlus 20. sajandi absurdiühiskonnas rumalalt, narrimoodi ja mõttetult elavale inimesele, keda masendavaist elukogemusist läbielatud valuga autor püüab tema ängistuses (enim tsiteeritud on Arthur Schopenhauer) mõista ja aidata. Kuid ei puudunud ka teost läbiv sotsiaalne ühiskonnakriitiline ja dissidentlik irooniline toon.7
1970. aasta 8. oktoobri Konsistooriumi täiskogu istungil otsustati Haameri tegevus (käsikirjapaljundamine ja levitamine) hukka mõista ja ta Usuteaduse Instituudist (UI) vallandada.1 Loomulikult ei lastud teda kunagi välismaale, isegi mitte Nõukogude Liidule suhteliselt sõbralikku Soome Vabariiki. Haameri dissidentlikul käsikirjal ja UI-st vallandamisel oli omavaheline seos olemas, aga Soome küllasõidu ärakeelamisel ei maksnud eelnevatega otsest seost siiski olla. Esimesed küllakutsed esitati Haamerile 1978. aasta sügisel. 1979. aastal liitus kutsujatega isiklikult ka Soome kiriku peapiiskop Mikko Juva, kes haarati kutsujate ringi pärast seda, kui Saul Nieminen oli koos Haameriga isiklikult viinud küllakutsed peapiiskop Edgar Hargi kätte.2
Hark jättis väliselt sõbraliku mulje, kuid teatas siiski, et ta ei võinud anda oma pooldavat nõusolekut, kui ainult Soome peapiiskopi poolt allkirjastatud kutsele. Ta käskis kutse saata anonüümsele pastorile. Paar nädalat hiljem sai Nieminen kirja Harri pojalt Eenokilt, kes teatas, et Hark oli talle isiklikult öelnud, et kutsel peaks siiski olema äramainitud Harri Haameri nimi. Kirjas peapiiskopile teatas Nieminen, et 73-aastane Harri oli kogu protsessist väga pettunud. Nieminen oli saatnud kirjad ka Brežnevile ja Kekkosele, kuid tulemusteta. Oma viimase katse võttis ta ette Soome peapiiskopi kaudu selleks, et kutsuda Harri ja Maimu Haamer 1980. aasta suvel üheks kuuks Soome.3 Peapiiskop Mikko Juva saatis kutse välja 1979. aasta 10. detsembril.4 Ta lootis, et kõrgel tasemel esitatud kutse toob endaga kaasa ka kaualoodetud tulemuse.5 Kuid siiski ei toonud. Edgar Hark seletas vastuses viisataotlemise korda ja palus Soome kirikul õieti vormistatud küllakutse konsistooriumi asemel otse Haamerile saata.6 Seda Juva kahe kuu pärast tegigi.7 8. aprillil 1980 anti Harrile konsistooriumist viisa taotlemiseks kirjalik iseloomustus, millest õhkus välist positiivsust nii tema isiku kui ka tegevuse kohta. Ometi oli ta endiselt rehabiliteerimata ja ootas, et kirik midagi selleks või amnesteerimiseks ära teeks.8
Haameri suur ja põhimõtteline viga seisnes Hargi hinnangul selles, et ta rääkis oma vangipõlve elamustest. “Inimesi ei huvita enam sellised “lood”, mida nad on juba kuulnud. Ka kannataja osas ei ole mõtet alati esineda. Ka mina võiksin seda teha meenutades oma raskeid sõjaaastaid, millised ma arvan ei olnud sugugi kergemad, kui Sinu kodust eemaloleku aastad. Kuid ma olen seda väga harva teinud leides, et mul on Jumala sõna alusel muudki kõneleda.”1 Diametraalselt vastupidiselt on Haamerit hinnanud poliitik Tunne Kelam, kelle hinnangul demonstreerisid Haameri kõned oma vanglakogemustest tema poolt kannatuste üle saavutatud vaimutriumfi.2 Harri Haamer ei pääsenud kunagi välismaale. Ta ei avaldanud pärast seda küll enam ühtegi ühiskonnakriitilist kirjutist, aga jäi kirikus teatavas mõttes ikkagi dissidentlikuks oma tee kõndijaks.
Vello Salum – eesti rahvusliku elujõu ja kultuurisümbolite eestkõneleja
1980. aasta novembri lõpul võeti Tallinnas kinni Ambla koguduse vaimulik Vello Salum ja viidi Tallinna psühhoneuroloogia haiglasse.3 Temaga taheti vestelda sama aasta jaanuaris koostatud traktaadi Kirik ja rahvus pärast, mille ta oli Järva sinodil tervikuna ette kandnud ja mis Villu Jürjo4 kaudu oli jõudnud Eesti väliskiriku peapiiskop Konrad Veemi kätte, kes lasi selle tõlkida saksa-, inglise- ja rootsi keelde.5 Die Kirche und das Volk jõudis ilmuda Stockholmis juba 1980. aastal. Ingliskeene The Church and the People ilmus Stockholmis ja New Yorgis aga 1981. aastal.
Salumi traktaat kasvas välja Järva praostkonna praostile esitatud koguduse sõnalistest aastaaruannetest. Juba oma esimeses 1970. aasta aruandes oli ta julgelt kasutanud n-ö asjaolude otse väljaütlemise tooni.6 Ning jätkas seda ka järgmisel aastal:
Muul alal aga hakkas aruandeaastal domineerima sõjalispatriootlik kasvatus ja propaganda. Suurenes sõjateemaliste saadete ja filmide osatähtsus — iga rahupooldaja põhikohuseks on teha kõik, et rahuideaal pääseks kõikjal võidule ning igat külma- või kuumasõja taotlejat koheldaks kui ebanormaalset. Inimkonna käsutuses oleva tohutu tehnilise võimsuse korral ei saa enam rääkida sõja mistahes positiivsest küljest.7
1972. aastal kirjutas Salum palju ateismist, selle monoloogiast, sest ühiskonnas puudus dialoog ateistide ja usklike vahel. Ta põimis oma aruandesse tsitaate otse Sirbist ja Vasarast, Lembit Raidi teosest Usklikud ja kommunistid (1972) ja ühe pikema tsitaadi ka Arvo Valtoni Sõnumitoojast (1972), mis pilas ateistlikku võitlust Jumalaga.1 Ateismi levitamine, teoloogilise kirjanduse kättesaadamatus, välissõitude ärakeelamine, usuteadusliku aastaraamatu puudumine – “kõik see piirab veelgi pastorite silmaringi. Tüüpiline meie kaasajale oli Eesti helilooja Rudolf Tobiase sajanda sünnipäeva ametlik tähistamine, kus unustati ta vaev eestikeelsete laulusõnade soetamisel, ja lauldi “Eks teie tea, et te Jumala tempel olete…” ladina keeles – – selline oleks siis lühidalt möödunud aasta maarahva valgustamise vaimne tase ja tulemus.”2
Salum tundis muret Eesti kirikute orelite säilitamise ja korrasoleku ning ladinakeelsete tähtedega kirjutusmasinate puudumise pärast.3 Tema väljaütlemised muutusid aasta-aastalt radikaalsemaks. 1976. aasta aruanne oli koostatud sellises toonis, et peapiiskop Alfred Tooming käskis tal uue aruande koostada, sest saadetud aruande esimene versioon võis saada “komistuskiviks kirikule tuleviku teel”.4 1977. aastal juhtis Salum kiriku tähelepanu eestlaste lahkumisele küladest, usulise kirjanduse puudumisele, mis “kajastas usu ja trükivabaduse olemust Maarjamaal.” Samas aruandes sisaldus teravat irooniat ka kiriku enda aadressil: “Meie kiriku leina-aastal tuleb eriti tähelepanu keskpunkti küsimus, kellele üksikkokogudused alluvad? Tallinnas, Raamatukogu 8 ukse kõrval on silt ELK: kas ilma evangeeliumita või ilma Eestita konsistoorium? Rootsis on veel EELK Konsistoorium.”5
Ta juhtis tähelepanu Eesti Rahvusraamatukogu masendavale olukkorrale, Eesti Rahva Muuseumi 70. juubeliaastat tähistasid endiselt varemed Raadil, rahvaluule suurteos Monumenta Estonia trükkimine oli seiskunud. “Liiaks palju koguneb fakte, et rääkida optimistlikult rahvuskultuuri igakülgsest edasiarendamisest — EELK osa selles on paraku olnud vaikiv pealt vaatamine.”6 1979. aastal juhtis Salum peapiiskopi tähelepanu sellele, et isegi kirik, ja isegi mitte Usuteaduse Instituut selle dekaani Ago Viljariga eesotsas, ei pidanud vajalikuks 11. augustil tähistada Eesti ainsa elava usuteadlasest doktori Uku Masingu 70ne aastast juubelit. Analoogselt oli ka riiklik meedia vaikinud maha Jakob Hurda 140nda sünniaastapäeva.
Eesti keele ja kogu rahvuskultuuri saatus on enam kui muret tekitav — kogu eesti rahvuskultuur on avarii olukorras — Pole siis ime, et süveneb suurvenelaste ja teiste šovinistide arvamus: eestlastel pole olnudki oma kultuuri. Kirik on olnud rahvuskultuuri kandjaks läbi aegade paljudes maades. Kas Jumal on meid vabastanud seda olemast Maarjamaal?1
1979. aasta 15. novembril heideti NSVL Heliloojate Liidust välja ka helilooja Arvo Pärt. Kümme päeva pärast seda, kui ta oli andnud sisse emigreerumisavalduse.2
Traktaadi Kirik ja rahvus poliitilisust Salum ei eitanud. Ta tsiteeris endise peapiiskopi Jaan Kiiviti seisukohta, et kirik ei saanud olla apoliitiline, vaid pidi võitlema jumalariigi nähtavaks saamise eest eelkõige selle rahva juures, kes on tema liikmeteks ja sellel maal, kus ta asub. Toetudes Kirikute Maailmanõukogu 1961. aasta New Delhi täiskogul ja 1977. aasta Luterliku Maailmaliidu VI Assambleel toonitatule, kutsus Salum EELK-d osalema “uue ühiskonna ja uue inimese kujundamisel, sest Jumala riik ja tema õigus peavad nähtavaks saama ka MAARJAMAAL eestlaste juures — Rahvas ei eemaldunud kirikust, vaid vaimulikkond on eraldanud ennast oma rahvuse vajadustest, igatsustest ning pole võidelnud tema õiguste eest.” Ta loetles taas-kord eestlaste põhimuredena üles eesti keele õiguslike garantiide puudumist, ohjeldamatust migratsioonist ja suurrahvuslikust šovinismist põhjustatud globaalset ohtu eesti rahvuse eluruumile. EELK kui eestlaste rahvuskiriku ülesanne oma rahva ees oli Salumi arvates end täielikult pühendada rahva kui terviku heaolu teenistusse, tema arengut edendades ja õigusi kaitstes. “Nõudes Aasia ja Aafrika väikerahvustele iseseisvust ning inimõigusi; eestlastele eluruumi ja emakeele õigust aga mitte. Kui esimeses teeme kaasa, siis teist ei tohi mingil juhul tegemata jätta. Vastasel korral oleks see eetiline skisofreenia.”3
Salum vabastati “tervislikel põhjustel” Järva-Madise koguduse õpetaja ametist alates 1982. aasta 1. aprillist. Teda ei suspendeeritud, vaid võeti ära ainult jutlustamise õigus. Peapiiskop Edgar Hark pakkus kompromisslahendit, et mujale ümberasudes võis Salum jutlustamisõiguse võibolla isegi tagasi saada. Äksi, kuhu ta oleks soovinud, teda aga ei lubatud, sest see oli Tartule liiga lähedal. Anti valida siis Pilistvere ja Mehikoorma vahel. Nii ennistati ta Pilistveres tööle 1983. aasta 2. novembrist.1 Ühiskonnakriitilisi traktaate tema sulest pärast seda enam ei ilmunud.
Villu Jürjo – taltsutatud režiimivastane
Usuasjade Nõukogu volinik Leopold Piip oli 1980. aasta 8. augustil langetanud otsuse, et Villu Jürjo tuli tema silmatorkava antilojaalsuse pärast EELK vaimulike nimekirjast kustutada. Kuid enne Luterliku Maailmaliidu vähemuskirikute Tallinna konverentsi2 polnud seda taktikaliselt kasulik teha.3 Nii kustutati Jürjo vaimulike registrist alles 1980. aasta 30. detsembril.4
Jürjo sõnul süüdistati teda 1980. aasta veebruari kohalike nõukogude saadikute valimistel mitteosalemises, brošüüri ENSV Ülemnõukogu valimised – eesti rahva ja partei ühtsuse tõend? levitamises ja Häädemeeste luterliku kirikunoorte kokkutuleku organiseerimise eest. Valimistest oli Jürjo keeldunud, sest tema abikaasa (Audrone), leedulannast filoloog, oli usulistel põhjustel vallandatud raamatukogu töötaja kohalt5. Noortelaagri oli ta korraldanud aga oma teise pulma-aasta tähistamiseks, mis Jürjo sõnul ei vajanud õigusorganitega kooskõlastamist.6
31. juulist kuni 3. augustini 1980 toimus Häädemeestel viies kiriklik noorsoo kokkutulek (kohal oli külalisi Leedust, Lätist, Leningradist ja Moskvast). Selle põhiorganisaatoriteks olid Jürjo, Andres Põder ja Tarmo Soomere.7 Kokkutulek ei jäänud KGB-le tähelepanuta. Soomere kohta koostatud toimik, mida julgeolekutöötaja alampolkovnik V[alter] Kreitsmann talle 1986. aasta jaanuaris näitas, paljastas fakti, et organid olid jälginud Häädemeeste territooriumil toimuvaid kirikunoorte laagreid juba 1978. aastast.8 Ametlikku luba laagri korraldamiseks ei oldud saadud ei Usuasjade Nõukogu volinikult, aga puudus ka peapiiskop Edgar Hargi luba, kes oli “palvenädala” sildi taha peidetud ürituse keelanud.
Häädemeestes 1980. aasta suvel kohal olnud Eenok Haameri tagasivaatelise hinnangulise versiooni kohaselt, arvestades laagrist osavõtjate suurt hulka ja külalisi, ning eriti seda, mida seal räägiti, ei olnud laager mingi dissidentlik põrandaalune laager, vaid avalik. Et organid selle takistamiseks midagi reaalset ja arvestavat ette ei võtnud, pidi see Eenoki sõnul olema organitele mingil põhjusel kasulik. Eenoki oletusel oli organitel võimalik just seal saada hea ülevaade Balti kiriklikest noorliidritest, kelle suhtes rakendada jälgimist või värbamist.1 Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Jaan Kiiviti vägagi avameelne ja n-ö lahtiste kaartidega esitatud ettekanne informeeris organeid EELK noorema generatsiooni hoiakutest ja meeleoludest ning võimaliku siseopositsiooni tugevusest ja nõrkusest. Villu Jürjo sõnul oli kokkutulek põrandaalune ainult selles tähenduses, et puudus ametlik luba.2 Konsistooriumi assessor Esra Rahula jättis aga just sel ettekäändel 1979. aasta juulis Häädemeeste laagrisse piiblitunni pidamiseks minemata, sest “Nõukogude Liidus peavad ju kõik perekondlikke koosviibimisi ületavad kokkutulekud mahtuma ikka mingi organisatsiooni tiiva alla. Kirjutan seda seepärast, et Sinu (Villu Jürjo) kirjast ei selgunud, kuidas on korraldatud asja vormiline külg ja kes on riigivõimu ees vastutav. Kui aga asja vormiline külg peaks olema juba korraldatud, siis jääb ainult soovida õnnistust ja head kordaminekut Teie üritusele!”3
Oma sõnul loovutas Jürjo vaimulikuameti töötõendi “suurima rõõmuga”. Peapiiskop Hark ei protesteerinud Jürjo ametist tagandamise vastu, aga palus lubada tal pidada Võru kirikus aastalõpu ja uus aasta hommikused jumalateenistused. Jürjo vabastati ametist 1981. aasta 15. jaanuaril.4 Otsust põhjendati korrale ja kehtivatele normidele mitte allumisega.5 Jürjo jäi tööle eesti esimese naisvaimuliku Laine Villenthali juurde Pindi koguduse kirikuteenrina.6 Eesti luterliku väliskiriku Lõuna-Rootsi kogudus püüdis Jürjot kutsuda vaimulikuks vakantsele koguduseõpetaja ametikohale. 1982. aasta juuli alguseks oli aga teada, et Jürjodele püsivaks tööleasumiseks Rootsi luba siiski ei anta.7
12. juulil palus Jürjo ennast uuesti tööle võtta EELK-s. Peapiiskop Hark jättis taotluse rahuldamata.
Selle põhjuseks on asjaolu, et vaatamata pikemaajalisele järelemõtlemisele oma käitumise üle, kordub sama, mis esines teie juures varem: Teie ebalojaalne käitumine viimaste valimiste puhul 20. juunil s.a. Poleks seda intsidenti olnud, oleks võinud tulla teie taas tööle asumine meie Kirikus kõne alla. On aga endastmõistetav, et meie korrale ebalojaalseid isikuid ei saa meie Kirikusse sõnakuulutajana tööle võtta. Kui teie oma senise käitumise üle põhjalikult järele mõtlete ja tulemuseni jõuate, et see on olnud väär ning seda kahetsete, lubades, et selline käitumine ei kordu, võib tulevikus teie tööle asumine meie Kirikus õpetajana siiski kõne alla tulla.1
Pöördumine peapiiskopi poole oli väga ilmekalt näidanud, et iseseisvalt ei saanud EELK peapiiskop otsustada kellegi töölevõtmist. Tuli pöörduda ikkagi usuasjade voliniku poole ja paluda oma vaimulikuõiguste taastamist, kahetsedes selleks tehtud “väärsamme, mis olid tingitud liigsest tormakusest ja lootusest niimoodi paremini teenida Kirikut — Ka on meie praegune olukord toonud meile soovimatut kuulsust (USA Välisministeerium) — olen arvamusel, et taoline kuulsus pole vajalik ning ma pole seda ise soovinud. Seda kõike arvesse võttes tunnistan ausalt oma vigu ning sooviksin edaspidi taas töötada oma erialal vastavuses Nõukogude seadusandlusega.”2 Volinik polnud Jürjo poliitilises lojaalsuses küll veendunud, kuid “avalduse toon näitab, et mees on hakanud omi vigu kriitiliselt hindama – see on samm paremuse poole, mida ei tohi kahe silma vahele jätta. Tegemist on elava inimesega. Küsimusel on ka välispoliitiline aspekt,” kirjutas Piip ja palus Jürjo avaldust “naabritele”3 ehk (Valter [Kreitsmannile]) näidata.4 Aprilli alguses nõustus volinik Jürjo ametisse ennistamisega.5 Ta määrati 1983. aasta 1. maist tööle Petseri kogudusse. Sama aasta 13. septembril arreteeriti aga Eesti üks tuntumaid režiimivastaseid Enn Tarto ja kohtuprotsessi tema üle peeti 1984. aastal 18.–19. aprillini.6
Ühe põhitunnistajana andis kohtuprotsessil aga tunnistusi ka Jürjo, kes oli Tartoga varem arutanud oma emigreerumisplaane. Tarto oli tundnud huvi ka Vello Salumi ja usklike7 tagakiusamiste kohta.8 Jürjo tunnistas, et nõukogudevastast juttu polnud ta Tarto suust kunagi kuulnud.9 Siiski jäi Tartole arusaamatuks see, miks Jürjo ei jätnud protestiks üldse kohtusse ilmumata. Tema sõnul pani just Jürjo tunnistus teda raskesse olukorda.10 Jürjo valikud, juhul kui ta soovis tagasisaadud vaimulikuametit edasi pidada, ei olnud ilmselt väga suured. Uuesti pihtide vahele sattumine võis olla seotud ka Leedu katoliku kiriku põrandaaluse väljaande Kataliku Bažnyčios kronika11 tõlkimisega. Eesti luterlaste suhted Leeduga olid ka muidu organite huviorbiidis, sest Leedu kirikul olid kontaktid NSV Liidu dissidentide ja inimõiguslastega, nagu näiteks Sergei Kovaljovi ja Andrei Saharoviga.12
Harri Mõtsnik – võimu ja kiriku poolt murtud režiimivastane
Lähtudes sellest, et Harri Mõtsnik polnud 1983. aasta veebruarist alates talle EELK Konsistooriumi poolt varem avaldatud noomitusi ja hoiatusi (16.02.83, 20.05.84) arvestanud, otsustati ta 24. oktoobril 1984 vabastada Urvaste koguduse õpetaja kohalt ja kiriku teenistusest 15. novembrist alates.13 Mõtsnik oli oma jutlustes käsitlenud õigluse ja rahu küsimusi, nõukogude okupatsiooni ja vaba avaliku arvamise kujundamist, sõda Afganistanis ja Korea reisilennuki allatulistamist.14 1981. aastaaruandes oli ta protesteerinud ateismi levitamise vastu. “Kui EELK ei taha rahva hukkumist, peab ta riigivõimu ees laste ja noorte usuliseks kasvatamiseks luba taotlema — et seda õigust ei ole johtub ateistide kurjusest.”15 1981. aasta lõpul oli ta palunud peapiiskopil astuda konkreetseid samme represseeritute Villu Jürjo ja Vello Salumi kaitseks ning küsinud miks kirik ei anna küllaldaselt kaitset kristlastele kurjuse vastu.16 Peapiiskopi vastuseks oli, et kirik ei saa muuta konstitutsiooni sätteid ning partei ja valitsuse seisukohti ja arengusuundi. Tööd tuli teha kirikule antud võimaluste piirides.17
1983. aasta jaanuaris protesteeris Mõtsnik Antsla muusikakoolist usulistel põhjustel vallandatud Ester Nõgeli vallandamise vastu ja palus peapiiskopil tuumasõja ärahoidmise võitlemise kõrval võidelda ka riigi ebaõiglase religioonipoliitikaga, mis keelas laste ja noorte usulise kasvatamise.18 ENSV KGB esimees Karl Kortelainenile 1983. aasta juulis ja septembris saadetud kirjades protesteeris Mõtsnik režiimivastaste Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja Arvo Pesti arreteerimise vastu.19 Kuid näib, et saatuslikuks sai Mõtsnikule ikkagi peapiiskopile 1984. aasta 20. mail saadetud avameelne kiri:
Minu arvates olete lasknud saatanal pääseda EELK-sse s.t kirjasõnalises kuulutustöös moonutada õiget usku ja segada vale tõega, seega ateistidel võimaldanud kõigutada Eestimaa Kiriku traditsioonilisi aluseid. Väidet kinnitavad brošüür EELK tänapäeval, ajakirjad. Kõrgkvaliteediga paber ei suuda kuidagi heastada kahju, mis lugejatele nendes avaldatud desinformatsiooniga osaks saab. Siinjuures mõtlen ka lastele ja noortele, kellele nimetatud trükised ei paku küll mittekuimidagi. Mispärast ja kellele niisuguseid trükiseid üldse vaja? Sama küsimus autasude ja doktorikraadide kohta, mida jagate või mida Teile jagatakse, või nn. rahutöö Moskva mustri järgi, mis on ju selge pettus, ega ole kuidagi ühendatav Jumalast lähtuva rahutööga, usu- ja kirikueluga. Mõistan, et paljus on Teile peale sunnitud nn. ajaloolisest paratamatusest. Nähtavasti olete alistunud sellele “paratamatusele” ja Eestimaa kristlaskond lõikab nüüd mädanenud vilju. Siinjuures oleks sündsuseta pikemalt meenutada Teie vastutuse suurust ajaloo ees, et vähimgi viga või evangeeliumist kõrvalekaldumine lõhub Kiriku traditsioonilisi aluseid, tuues ühtlasi korvamatut kahju meie kodumaa usuelule. EELK-s eneses olete kehtestanud mõtete kontrolli, mille tagajärjel on hakanud vohama poliitiline korruptsioon ja vaimulike tagakiusamine KGB poolt. Saab ilmsiks ametikohtade jaotamisel ja välismaale reisilubade saamisel. Ei millegi muuga pole seletatav teatud noore ja kogenemata teoloogist pastori eelistamist esindustel kirikute kokkutulekutel Läänes. Ent teistel andekatel ja võimekatel teoloogidel seda võimalust ei anta. Kusjuures pole ka enam saladuseks nimetatud noore kolleegi kasutamist tegevuseks, millel pole midagi ühist kirikutööga — Kohutav, kuid tõsi. Kas Te ka teate, kui suur ärevus valitseb kirikuringkonnas mainitud KGB lõhestava tegevuse tagajärjel? Olukord ei ole kaugeltki normaalne, nagu seda näha tahaksime. Ma ei oleks sõnagagi puudutanud nendest ebapuhastest asjadest, kui vaimulikkonna hulgas ei tuntaks tõsist muret EELK edasise käekäigu pärast. Nimelt, mis saab siis, kui EELK juhtimine antakse eelnimetatud noorele ametivennale? — Võtke ka teadmiseks, et EELK lojaalsust ei kontrolli mitte ainult emigrandid välismaal, vaid ka teadlikum osa kodumaa vaimulikkonnast – need, keda KGB survamise ja äraostmisega pole pannud vaikima ning kellele kodumaa Kiriku saatus südamel.20
Ajakiri, mida Mõtsnik nii teravalt kritiseeris, oli Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Selle väljaandmise luba oli Hark hakanud taotlema 1978. aasta sügisel, varsti pärast seda, kui Jaan Kiivit oli augusti alguseks koostanud ajakirja sisukava.21 Ajakirja komisjoni koosseis22 komplekteeriti siiski alles 1981. aasta 14. aprilli konsistooriumi täiskogul, pärast seda, kui oli organitelt selleks saadud luba.23 Esimene number ilmus vastu peapiiskopi soove ja lootusi mitte 1981. aasta lõpul, vaid alles 1982. aastal. Enne seda oli kogu materjal usuasjade voliniku aparaadis kaks korda läbivaadatud.24 Ajakirja numbrite käsikirjad kuulusid enne trükiloa saamist eranditult läbivaatamisele ka EKP KK Propaganda ja agitatsiooni osakonnas.25
Ajakiri oli mõeldud selleks, et informeerida luterlasi kirikute rahutööst, et näidata EELK osalemist rahvusvahelistel konverentsidel, et trükkida ajakirjas ära Praha Kristliku Rahukonverentsi, Kirikute Maailmanõukogu ja Luterliku Maailmaliidu presidentide läkitusi, et saaks avaldada artikleid ja jutlusi rahu, oikumeenia ja kõlbelis-moraalsetel teemadel, et anda usklikkonnale informatsiooni toimunud siseriiklike ürituste kohta, et anda vastulöök Rootsis ilmuvale ajakirjale Eesti Kirik.26 Kooskõlastatult usuasjade volinikuga saadeti ajakirja Rootsi (peapiiskop Konrad Veem, Voldemar Palm, Aarne Viisimaa), Inglismaale (praost Jaak Taul), Lääne-Saksamaale (praost Toomas Põld, Paulsen27, Lieberg28), Kanadasse (piiskop Karl Raudsepp, praost Andres Taul, kirjanik Salme Ekbaum, Ellen Ennet), USA-sse (praost Rudolf Kivirand, Elmar Pähn, Johann Teras, Aleksander Hinno, Rein Hark), Soome (peapiiskop John Vikström, Jaakko Launikari, Jouko Martikainen, Martti Simojoki, Aimo Nikolainen, Eero Saarinen) ja Šveitsi (dr Leopold Niilus).29
Ajakirja kõrval jätkas teoloog Elmar Salumaa ka masinkirjas levitatava Teoloogilise Kogumiku30 avaldamist. Mitteametlikult hakkas ilmuma ajakiri Karikas31, mida andis välja katoliikliku vagadusvoolu esindaja Kalle Lindi.32 Need alternatiivsed väljaanded ei levinud vaimulikkonna hulgas kuigi laialt. Nende olemasolustki polnud kõik vaimulikud üldse teadlikudki. Mõtsniku poolt korduvalt oma kirjas nimetatud “noor teoloog” oli aga endine Räpina ja seejärel Põlva koguduse vaimulikuks saanud Georg Lillemäe, kes oli koos Edgar Hargiga viibinud 1984. aastal Budapestis Luterliku Maailmaliidu VII assambleel.33
Peapiiskopi soovil arutati Võru praostkonna õpetajate sinodil Vastseliinas Mõtsniku kirja sisu ja võeti seisukoht: “Võru praostkonna õpetajad ei kiida heaks aseõpetaja Mõtsniku süüdistusi ja seisukohti. Leiame, et meil ei tule meile antud võimalusi alati mitte läbi tumedate prillide vaadata.”34 Allakirjutanute hulgas oli ka režiimivastase minevikuga Villu Jürjo. Võru koguduse aseõpetaja Andres Mäevere avaldas koguni kahtlust, et Mõtsniku puhul võis tegemist olla “psühho-patoloogilise nähtusega”. Mäevere arvates võis Mõtsnik otsida teadlikult teed, et lasta end kiriku poolt ametist tagandada kui “vabadusvõitleja”, et niimoodi välismaa silmis kompromiteerida peapiiskopi isikut ja kogu Eesti kirikut.35 Praost Aldur Parts toonitas oma erakirjas konsistooriumi täiskogu liikmele Herbert Kuurmele aga hoopis vastupidist, öeldes, et keegi ei leidnud, et neil oleks juriidilist või moraalset õigust Mõtsniku üle kohut mõista.36
Mõtsnik ei tõmbunud tagasi, ja saatis peapiiskopile septembri alguses varasemast veelgi pikema kirja, milles juristile omase täpsuse ja põhjalikkusega seletas lahti kõik oma seisukohad. Muuhulgas puudutas ta varem esitatutele lisaks, et Soome kirikutöötajate heausklikkust kontaktides EELK-ga kasutatakse riigi poolt ära poliitilistel eesmärkidel:
Tundes Nõukogude riigi (võib võrrelda saatanariigiga, sest selles valitseb totalitarismi näol kurjus s.o võimuiha ja karjerism inimeste südametes) olen hakanud kahtlema Teie kõrge ameti jumalikus päritolus (tegelikult on inimlik õigus), ja vastutuses. Ateistliku riigi poolt kontrollitavas kirikus on saatan kõikväeline käskima ja keelama, mispärast ka introduktsioon oli pigem Moskva poolt organiseeritud propaganda farss (nagu kõikide muudegi asjade puhul meie riigis) — Moskval oli just Teid (oma usaldusalust)37 vaja EELK peaks, et Eestis teostada radikaalseid ümberkorraldusi ja puhastusi, tugevdada riigi kontrolli noorte usklike üle (suvelaagrid, isetegevuslik kirjandus) analoogiliselt ümberkorraldustega Vene NFSV-s Vene ortodokses kirikus kuuekümnendate aastate lõpul. Teatavasti pandi siis kehtima uus kirikute põhimäärus, mis võttis vaimulikelt ära kõik õigused koguduse elu korraldamisel (andes need “starosteile”, kes on KGB poolt kogudustesse infiltreeritavad), jäid ainult kohustused (riigi vastu), vastuhakkajad saadeti sunnitöölaagrisse. EELK põhimäärus on veel kinnitamata. Teid ei lasta enne vanaduspuhkuselegi, kui olete ka selle “musta töö” sooritanud. Peapiiskopiks saamisel tahaksin viidata veel ühele ja ainult minul teadaolevale asjaolule, mis osutab riigi (elik KGB) kontrollile. Nimelt Teie valikust sellele auväärsele ametikohale sain teada pool aastat enne nn. valimisi ja seda saatana ühe käsilase enese käest.38
Mõtsnik kirjutas ateistliku ühiskonna deemonlikkusest ja eestlaste mõistuse ning elu sovetiseerimisest, mis oli tõuganud eestlased rahvana traagilisse olukorda, kus nende eksistents oli tõsiselt ohustatud. Ta kiritiseeris situatsiooni ja leppimist sellega, et poliitiline lojaalsus pidi asendama inimõigused ja Piiblile rajatud südametunnistuse: “Räägin kõikide nende nimel, kellel kristlik kultuur on armas ja ei ole ükskõiksed oma laste vaimses tervises ning tahaksid EELK-s näha tõelist Kristuse ihu, kus vaevatud ja koormatud võiksid leida hingamist.”39
Peapiiskop Hark valis probleemi psühhologiseerimise tee. Tema hinnangul oli Mõtsnik “tasakaalutu, äkiline ega andnud aru oma tegudele ja väljendustele. Ametivendadega kontakti ei pidanud ja nende poolt erilist lugupidamist ei omanud. Kritiseeris ebaõiglaselt ja tarvitas solvavaid väljendusi meie Kiriku, peapiiskopi, Nõukogude Liidu valitsuse ning tema poliitika kohta, levitades oma kirjutistes nende kohta valeinformatsiooni. Vastavate väljenduste põhjal võib arvata, et ta on ebalojaalne Nõukogude korrale — tundub, et Mõtsnik ei ole vaimselt-psüühiliselt terve inimene.” EELK Konsistooriumi täiskogu (Herbert Kuurme, Kuno Pajula, Esra Rahula, Kalle Kasemaa, Toomas Paul, Jaan Kiivit)40 demonstreerisid oma lojaalsust ja otsustasid 1984. aasta 24. oktoobril Mõtsniku kiriku teenistusest vabastada 15. novembrist alates.41 “Kõik konsistooriumi liikmed leidsid, et üks normaalne inimene ei saa selliselt kirjutada, seda rohkem veel inimene, kes rõhutab, et tal on juriidiline eriharidus. Kordan veelkord: Sinu kirjas ei olnud midagi mittemõistetavat. Su seisukohad olid täiesti selged kõikidest aspektidest vaadatuna – – Eelpooltoodu põhjal ei ole meil kahjuks enam võimalik Sind meie Kiriku teenistusse võtta,” kirjutas peapiiskop Mõtsnikule.42
Pärast ametist vabastamist oli Mõtsnik ilma vaimulikuametist tuleneva kirikliku kaitseta. EELK juhtkonnal polnud välismaal raske seletada, et Mõtsniku protsess oli kriminaalprotsess EELK endise õpetaja vastu ja seega mitte usuline tagakiusamine ega inimõiguste rikkumine. Kiriku juhtkonna silmis ei olnud Mõtsnik nn. “Issanda vang” keda ei oleks tulnud häbeneda (2Tm 1:8). Tema kirjutised Raport (mälestused EELK Puškini koguduses töötamise päevilt), Vastamisi ateismiga (1981), aga ka Turisti meelespea ja Vastuseks tundmatule turistile ning lõpetamata käsikiri Vaimulikuna ateistlikus riigis, tõid kaasa tema arreteerimise 1985. aasta 3. aprillil.43 Negatiivseks peeti ka tema 12 jutlusega masinakirjalist kogumikku Mis on rahuks vaja?, mis käsitles nõukogude ühiskonna “kurjuse eriviise”, nagu Mõtsnik neid iseloomustas.44 Kogumik jõudis kiiresti Rootsi ja avaldati juba 1984. aastal ajakirjas Eesti Kirik. Kogumik sisaldas ka kirjutust Eesti iseseisvusele mõeldes.45
Arreteerimise päeval pandi läbiotsimine toime Urvaste koguduse kantseleis, Villu Jürjo elukohas Urvaste pastoraadis, ja ka endises elukohas. “Andsin üle minul olnud kaheksa jutlust ning jutlustekogu Jeesus Kristus on meie lootus (1984). Samuti kolm Mõtsniku poolt ümber kirjutatud peapiiskop Konrad Veemi ja piiskop Karl Raudsepa karjasekirja ja läkitust.” Lisaks võeti kaasa kartulikotti äraviimiseks pakitud Mõtsnikule kuuluvad raamatud ja kirjavahetus EELK Konsistooriumi ja peapiiskopiga ning Varbla koguduse õpetaja Reet Mägediga46. Villu Jürjolt võeti ära 62 köidet usulist ja teoloogilist kirjandust (kokku ligi 600 rubla väärtuses), mille hulgas oli näiteks ka Harri Haameri Koguja raamatu kommentaar Tühjuste tühjus. Jürjo arvates polnud äravõetud raamatutel vähimatki seost Mõtsniku kriminaalasjaga. Ta väitis, et ükski raamatutest ei olnud poliitilise kallakuga ega nõukogude vastane.47 Haameri ühiskonnakriitilise Tühjuste tühjuse ja põrandaaluse omakirjastusliku almanahhi ECCE kohta oli seda pisut naiivne küll väita, aga vähemalt peapiiskopile, praostile ja usuasjade volinikule adresseeritud kirjas ta Mõtsniku tegevusele ja vaadetele omapoolset hinnangut ei andnud.
Läbiotsimine viidi läbi ka Räpina koguduse vaimuliku Andres Põdra eluruumides ja koguduse kantseleis. “Andsin neile ära kuus Mõtsniku jutlust, mis ta mulle praostkonna vaimulike konverentsi puhul oli andnud koos ühe jutluse tõlkega Soome raadiost, samuti minu abikaasa käes olnud kirjutise Vastamisi ateismiga — Nende soovil andsin ära samuti kaks eksemplari V[ello] Salumi käest eri aegadel tutvumiseks saadud artiklit Kirik ja rahvus (üks pühendusega) ning emigrantliku kirjanduse näitena K[onrad] Veemi Kirikuliikme käsiraamatu. Minu abikaasa andis nende soovil üle Jaan Kaplinski sõnavõtu teksti ENSV Kirjanike Liidu juhatuse koosolekul 23. nov. 1977. a., samuti tema kui juristi erialasse puutuva kirjutise Kuidas käituda ülekuulamisel48.”49 Andres Põder tunnistas hiljem, et Mõtsnik oli oma jutlused sokutanud praostkonna sinodi ajal tema teadmata Räpina koguduse kantseleisse ning läbiotsimise ajal oli neid lihtne leida, sest need olid raamaturiiulis.50
Põder oli mures oma isiku ja vaimulikuameti üldise maine pärast. Just eelmisel aastal oli ta muretsenud koguduse leerilaste reputatsiooni pärast, keda materialistlik-ateistliku maailmakäsitluse puudumise tõttu ei peetud täisõiguslikeks nõukogude noorteks. Ta protesteeris ajakirjanduses usklike kohta levitatavate halvustavate madalatasemeliste väljendite vastu ja tunnistas, et selline poliitiline ebateadlikkus raskendab koguduse vaimulikul oma leerilastele selgitada, et ka “usklikud inimesed on nõukogude inimesed s.t nõukogude ühiskonna liikmed ja Nõukogude Riigi kodanikud.”51 Tema sooviks oli kõigi nõukogude kodanike, nii usklike kui ka uskmatute ühine kodu, kus mõlemad tunneksid ennast “ühtse perena, kellel on nii võrdsed võimalused kui ka ühised eesmärgid.”52
Taolist nõukogulikku retoorikat ja stiili tuli ka tollastel vaimulikel kasutada peamiselt pragmaatilistel eesmärkidel, selleks, et kohalikele nõukogude võimu esindajatele nende konstitutsioonivastasele käitumisele ja tegevusele tähelepanu juhtida. Kuid läbiotsimisega seoses tegi Põder siiski ka mõned kaalutlevad järeldused.
Kuna on üldteada, et minu tegevuses ei leidu mingeid poliitilisi elemente, mis ulatuksid väljaspoole nõukogude kodaniku ja EELK vaimuliku kohustest, et mul pole isiklikke suhteid Mõtsnikuga ning et ma ei jaga ka tema või Salumi vaateid, mis peaksid väljuma eelnimetatud piiridest, ja et ma praktiliselt ei oma mingeid sidemeid välisriikide kodanikega, on solvav juba läbiotsimise tõsiasi ise. Faktiliselt rikuti sellega eeldatava süütuse põhimõtet ja seati praktiliselt kahtluse alla vaimuliku isik. Nimetatud materjalid, mida ma vabatahtlikult üle andsin, oleksin üle andnud ka juhul, kui neid minult eelnevalt – näiteks tunnistajana – mingi juurdluse huvides oleks küsitud.53
Põdra tollased hoiakud Salumi rahvuslike vaadete suhtes on tagantjärgi osaliselt mõistetavad tema kõrgkiriklike eklesioloogiliste vaadete abil. Need oleksid lühidalt kokkuvõetavad kiriku ja rahvusluse vastandumises, millele lisandus kiriku kui organisatsiooni säilitamise soov. Salum ja Mõtsnik, ning enne neid juba ka Uku Masing, olid Põdra sõnul tugevad rahvusluse eestkõnelejad ja lisaks ka kirikukriitilised. Eesti rahvuslus domineeris eklesioloogilise teoloogia ees, mis seetõttu ei omanud suurt kaalu kiriklikult mõtlevate vaimulike hulgas. Eriti taunitav oli Mõtsniku antilojaalsus kirikuvalitsuse ja üldkiriku ehk siis selle keskkonna suhtes, mis pakkus ainsat legaalset võimalust evangeeliumi kuulutamiseks.54 Hoiakut võib nimetada teoloogiliseks augustinismiks, mille kohaselt on kiriku sakramentidel ja kirikul pühitsev mõju ka siis, kui vaimulikud pidasid vahest oma ametit halvasti. Vaatamata sellele, et EELK ridades teenis vaimulikke, kes olid lasknud ennast siduda KGB-ga, et kiriku juhtkond pidi tegema diferentseeritud koostööd võimuorganitega, osalema riiklikes kampaaniates ja okupatsioonivõimu tähtpäevade tähistamisel, kaitsma riigi välispoliitikat välismaal ja tegema seal aktiivset vastupropagandat, oli EELK ikkagi augustiinlikult mõistetuna vastupanukirik.
Villu Jürjo ja Andres Põdra kirjad peapiiskopile sundisid ka Harki võtma läbiotsimiste suhtes kriitilist seisukohta. “Läbiotsimise fakt õpetaja A. Põderi korteris ja koguduse kantseleis heidab halba varju kogu kirikule, silmas pidades eriti meie kiriku kõigiti lojaalset suhtumist meie riigisse ning head ja teineteist mõistvat vahekorda meie riigi organitega,” kirjutas Hark ja palus voliniku kaasabi, et taolisi intsidente enam ei korduks ning et Jürjo oma teoloogilise sisuga raamatud tagasi saaks.55 Jürjo sõnul ta Urvaste pastoraadist ära võetud raamatuid siiski tagasi ei saanud, kuid oma kodust võetud sai kõik tagasi, isegi Haameri Koguja raamatu kommentaari.56 Jürjolt saadud masinkirjaliste raamatute nimekiri lisati aga Tarmo Soomere süüdistusmaterjalide hulka, sest KGB-l oli olemas Jürjolt saadud info, et kõik need raamatud olevat ta saanud Soomerelt.57
On võimatu tagantjärgi enam objektiivselt hinnata, milline oli kõigi tollaste EELK vaimulike suhtumine Salumisse ja Mõtsnikusse ning eriti nende esitatud seisukohtadesse. Salumi sõnul ei olnud talle kunagi ükski ametivend tema kirjutise kohta avalikult midagi negatiivset öelnud. Kõik ei olnud seda ka lugenud.58 Salum ei loobunud oma isamaalis-rahvuslik-kristlikest põhimõtetest ja esitas need seisukohad uuesti 1989. aasta jaanuaris Tartu Ülikooli ringauditooriumis toimunud mõttevahetusel “Kuidas taastada Eesti iseseisvus”.59 Mõtsniku väljaütlemisi kritiseeriti vähemalt Võru praostkonna sinoditel. Andres Põder tunnistab, et nad käisid koos Villu Jürjoga isegi mõjutamas Mõtsnikku, et talle selgeks teha, “et ei olnud mõtet vinti üle keerata ja ebalojaalsuses minna nii kaugele, et ka kirik ei saanud enam võimu ees pakkuda kaitset. Evangeeliumi kuulutamine ja õndsuseks vältimatute sakramentide jagamine väljaspool kirikut, ja vaimulikuametist suspendeerituna, polnud võimalik.”60 2011. aastal oli Põder aga valmis Mõtsniku protestidega seoses tunnistama, et “isegi olukorras, kus neil polnud otsest tulemust, oli tähtis, et seda julgeti teha. Tuli aeg, mil neil oli ka mõju.”61 Villu Jürjo aga tituleeris kakskümmen kuus aastat hiljem Mõtsnikku kui “ristisõdurit eesliinil”.62
1985. aasta juunis Soome-Eesti-Ungari teoloogide konverentsil Budapestis nimetas Toomas Paul Luterliku Maailmaliidu president Zoltán Káldy küsimust Harri Mõtsnikuga juhtunu kohta kogu konverentsi ainsaks “ebameeldivaks teemaks”.63 Pauli aruandest ei ole võimalik täpselt välja lugeda, miks oli küsimus ebameeldiv. Kas seetõttu, et inimõiguste rikkumised nõukogude ühiskonnas jätkusid? Või ebameeldiv seoses Mõtsniku isikule ja tegevusele antud omapoolse64 hinnangu mõttes?
1985. aasta 5. oktoobril mõisteti Mõtsnik ENSV Ülemkohtu poolt süüdi nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas ning karistati kolmeaastase vabadusekaotusega. 15. novembril esitas ta armuandmispalve toonitades oma vanadust (57-aastane) ja nõrka tervist. “Andsin juba kohtule lubaduse ja kinnitan seda ka käesolevas palves, et ma tulevikus ei kavatse enam kunagi taolise riigi- ja seadusevastase tegevusega tegelema hakata.”65 Ametlikes dokumentides öeldakse, et “võttes arvesse Mõtsniku puhtsüdamlikku ülestunnistust ja siirast kahetsust, samuti tema käitumist vanglas ja teistel asjaoludel”, otsustas ENSV Ülemnõukogu presiidium vabastada ta 27.03.1986 edaspidisest karistusest tingimisi.66 Pole teada, millised olid need “teised asjaolud”, aga NSVL MN juures asuv Usuasjade Nõukogu soovis Mõtsniku juhtumit kasutada vastupropaganda eesmärkidel.67 Väliskiriku peapiiskop Konrad Veem oli avaldanud 1986. aasta alguses Harri Mõtsniku jutlusekogumiku Mis on rahuks vaja? ingliskeelse tõlke.68 Seda kasutasid allikana näiteks Lorna ja Michael Bourdeaux, kes tõstsid Mõtsniku juhtumi ja Urvaste maailmakaardile.69
Mõtsniku nn. avalik patukahetsus avaldati ajalehtedes Sirp ja Vasar70 ja Sovetskaja Estonia71 ning Kodumaa72. 1986. aasta 13. septembril esilinastus televisioonis Eesti Telefilmis toodetud film Kannupoisid. Film käsitles religioosse kirjanduse salaja üle piiri toomist, aga sellesse oli lisatud episood, kus Mõtsnik kahetses oma süüd, pilku kordagi tõstmata.73
Iisraeli viisaga 1988. aasta juulis Rootsi emigreerunud Mõtsnik kirjutas, et KGB oli lubanud talle koostöö korral koguni EELK peapiiskopi kohta, aga ta oli keeldunud.74 Avalik patukahetsus oli koostatud temaga vestlema saadetud ajakirjanik Heino Lauliku poolt.75 Enne vanglast lahkumist andis allkirja dokumendile, milles lubas “mitte kunagi enam asuda nõukogude ühiskonna vastase tegevuse teele ja edaspidi annan omapoolse panuse lääne õõnestustegevuse vastu.” Ta pidas allkirja andmist “iseenesest mõistetavaks sammuks vastutasuks vabaduse eest.” Aga ta ei teadnud, kas ta oli sellega ka agendiks värvatud. Vanglast sõdutati ta julgeoleku poolt talle järgi saadetud autoga otse Pagari tänavale, et ta seal veel-kord esitaks oma avaliku kahetsuse.76 Oma allkirja kandvaid kirju ja avaldusi nimetas ta Rootsis KGB poolt läände saadetud “petteavaldusteks ja võltskirjadeks”77. Oma sõnul ei öelnud ta oma tekstidest kunagi lahti ega kahetsenud nende sisu.78 Mõtsnik töötas pärast vabanemist koristajana Varbla vanadekodus. Rootsi jõudes sai temast eesti koguduse õpetaja Eskilstunas ja Norrköpingis. Tema hoiakud jäid Eestis toimuvate vabanemisprotsesside suhtes äärmiselt pessimistlikeks, tõlgendas kõike toimuvat KGB tsenaariumina.
Kokkuvõtteks
Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus ei sündinud nõukogude perioodil luteri kiriku vaimulikest põrandaalust organiseeritud vastupanu, mida oleks saanud võrrelda samal ajal Leedu katoliku kirikus sündinud dissidentliku tegevusega. Rahvuslikult mõtlevaid poliitilisi režiimivastaseid, kes olid avalikkuse ees rääkinud ja kirjutanud inimõiguste rikkumistest, protesteerinud eestlaste rahvuslike kultuurisümbolite ja rahvusliku identiteedi aktiivse ja passiivse hävitamise vastu, ei olnud Eesti luterliku kiriku 110 tegevvaimuliku hulgas rohkem, kui kolm vaimulikku – Harri Haamer, Vello Salum ja Harri Mõtsnik. Sellest tõsiasjast ei saa järeldada, et ülejäänud vaimulikud oleksid olnud enne nõukogude ühiskonnas alanud liberaliseerumist, nõukogude võimu aktiivsed toetajad, aga nende vastupanu režiimile jäi enne seda murrangut passiivseks ja seetõttu ka üsnagi nähtamatuks.
Poliitiliste režiimivastastega omasid episoodilisi suhteid nooremat vaimulikegeneratsiooni esindanud Villu Jürjo, ja nende eest astus protesteerides välja ning julges kirikus avalikult Jumalat paluda ka Harri Mõtsnik. Jürjo aktiivsem režiimivastane tegevus peatus 1982. aastal, aga jätkus hiljem 1987. aastal, siis kui kogu ühiskonnas oli toimunud murrang liberaliseerumise kasuks. Ükski luterliku kiriku režiimivastastest ei ole enne murrangulisi 1987. ja 1988. aastaid nõudnud otseselt Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Vello Salum ja Harri Mõtsnik olid sellele kõige lähemal, eriti Mõtsnik, kes kritiseeris oma tekstides paaril korral ka Eesti Vabariigi vägivaldset okupeerimist 1940. aastal.
Kiriku juhtkonna ja paljude tegevvaimulike passiivne lojaalsus nõukogude võimule garanteeris kiriku allesjäämise ja piiratud tegevusvõimaluse, aga kindlasti tuleb sellest lahus hoida usuküsimus kiriku teoloogilistesse õpetustesse ja kiriku usaldamisesse. Koostöö nõukogude võimuga, mille ulatust ei ole Eesti luterlik kirik senini soovinud välja selgitada, aga mille kohta on piisavalt tõendeid, on nõrgestanud usaldust kiriku vastu. 1980. aastate lõpu luterliku kirikubuumi sünnile aitasid kahtlemata kaasa eestlaste südames suureks saanud nimed Harri Haamer, Vello Salum ja Harri Mõtsnik.
Dr Riho Saard
(ilmunud: Suomen kirkkohistoriallisen seuran Vuosikirjassa 102, 2012. Helsinki 2012, s 77-110. Publitseeritud versioonis on ka 5 fotot.)
Allikad ja kirjandus
Publitseerimata allikad
Siseministeeriumi Usuasjade Nõukogu voliniku arhiiv, Tallinn SUNVA
Karp 1 Aruanded ja ülevaated kirikute tegevuse kohta ENSV-s 1971–1973
Karp 23 Avaldused ja kaebused 1975–1984
Karp 7 Üldine kirjavahetus usuasjade küsimustes 1980–1984
Karp 18 Rahvusvaheliste usuorganisatsioonidega suhtlemine 1980–1985
Karp 8 Üldine kirjavahetus usuasjade küsimustes 1985–1987
Karp 24 Avaldused ja kaebused 1985–1990
Karp 9 Üldine kirjavahetus 1988–1990
Eesti Riigiarhiiv, Tallinn ERA
f 9608
f R-3
Eesti Riigiarhiivi filiaal, Tallinn ERAF
f R-1989
f R-1
f 7SM
f 136
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi arhiiv, Tallinn EELKKA
Sari 11 s 109 Harry Haamer
Vello Salum
Sari 11 s 389 Harri Mõtsnik
Reet Mägedi
Säilik 34 Järva praostkonna 1970 a aruanded
Säilik 35 Järva praostkonna 1971 a aruanded
Säilik 36 Järva praostkonna 1972 a aruanded
Säilik 37 Järva praostkonna 1973 a aruanded
Säilik 38 Järva praostkonna 1974 a aruanded
Säilik 40 Järva praostkonna 1976 a aruanded
Säilik 41 Järva praostkonna 1977 a aruanded
Säilik 42 Järva praostkonna 1978 a aruanded
Säilik 43 Järva praostkonna 1979 a aruanded
Sari 9 allsari 8 s 449 Võru praostkonna aruanded 1979
Sari 9 allsari 8 s 474 Võru praostkonna aruanded
Sari 9 allsari 8 s 487 Võru praostkonna aruanded 1982
Sari 9 allsari 8 s 500 Võru praostkonna 1983. aasta aruanded
ECCE 1986
Peapiiskopi kirjavahetus 1977–1978
Peapiiskopi kirjavahetus 1979
Peapiiskopi kirjavahetus 1982
Peapiiskopi kirjavahetus 1984
Peapiiskopi kirjavahetus 1989
Edgar Hargi isikufond. Aastaaruanded
EELK ajakiri
Sari 4-2 s 105
Kansallisarkisto, Helsingi KA
Mikko Juva arhiiv 602:367, A18 ja A19
Eenok Haamerin kotiarkisto, Mustvee EHA
Harri Haameri elulugu (valikuliselt lühendatud). Tarvastus 21. jaanuaril 1982
Käsikirjad (masinkirjalised)
Haamer, Harri
1966–68 Tühjuste tühjus. Katse Koguja raamatut muuta mõistetavaks Kristuse kiriku kuulutuses kaasajal. Tarvastu.
Jürjo, Villu
1981 Seletus. – ECCE nr 2, veebruar 1981 – Estnischer Samizdat. Varia. Dezember 1981.
Publitseeritud allikad
Arumäe, August
2005 Hiiobi õnnistus. August Arumäe mälestused. Eesti Kirjandusmuuseum. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Audova, Peep
2000 Peep Audova meenutus. Teised temast. Jaan Kiiviti kolm ordinatsioonikaaslast 2. veebruarist 1966. aastast. – Eesti Kirik 7/16.2.2000.
Bourdeaux, Lorna & Bourdeaux, Michael
1987 Ten growing Soviet Churches. Marc Europe. Keston College Book no 17. Melbourne.
Dissidentlik liikumine
2009 Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987. Dokumentide kogumik ad fontes 17. Koost. A. Pesti. Tallinn: Eesti Riigiarhiiv.
Krondel, Peep
1986 Näpud põhjas. – Sirp ja Vasar 14.2.1986.
Laaman, Eduard
1939 (2010) Kalvinist luterlikus talaaris. Theodor Tallmeister 50. – Rahvaleht, 84/08.04.; (kordustrükk) Iseseisvuse tunnid. Eesti mõttelugu 96. Koost H. Runnel. Tartu: Ilmamaa.
Mõtsnik, Harri
1986 What is needed for peace? A collection of sermons in English, with introduction by Archbishop Konrad Veem. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat.
1990 Saatana sulased. Kolmteist jutlust. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat.
1991 Kurjategijale ei naeratata: vangi mälestused. Stockholm: Harri Mõtsnik.
Parikas, Hando
1985 Õigluse rajal on elu, aga kõrvaltee viib surma! – Kodumaa 3.11.1985.
Salumaa, Elmar
2010 Tiib pandud aastaile õlale. Mälestuskilde minevikust. Eesti mälu 39. Eesti Päevaleht & Akadeemia.
Tie, totuus, elämä
1990 Tie, totuus, elämä. Viron kirkon sananjulistusta 1970- ja 1980-luvulta. Toim Tiit Salumäe ja Tauno Väinölä. Pieksämäki: Kirjaneliö.
Themis punastab
1990 Themis punastab: Enn Tarto kohtuprotsess. – Kultuur ja Elu, nr 4.
Uuemõis, Haljand
2010 Mäletamised ja vaatenurgad. Tallinn: Oleviste.
Perioodika
Eesti Kirik (Stockholm) 1982, 1984-1987
Eesti Kirik (Tartu) 2000
Kodumaa 1985
Kultuur ja Elu 1990
Sirp ja Vasar 1986
Sovetskaja Estonia 1986
E-kirjad ja intervjuud
Andres Adamsoni e-kiri Riho Saardile, 2.12.2010
Magnus Ilmjärve e-kiri Riho Saardile, 9.12.2010
Toomas Karjahärmi e-kiri Riho Saardile, 10.12.2010
Jaak Valge e-kiri Riho Saardile, 30.11.2010
Riho Saardi telefoniintervjuu Eenok Haameriga, 29.4.2010
Riho Saardi telefoniintervjuu Villu Jürjoga, 30.4.2010
Riho Saardi intervjuu Tunne Kelamiga, 23.1.2001 Tallinnas
Riho Saardi intervjuu Andres Põdraga, 12.5.2010 Tallinnas
Riho Saardi telefoniintervjuu Vello Salumiga, 29.4.2010
Riho Saardi telefoniintervjuu Enn Tartoga, 19.4.2010
Kirjandus
Altnurme, Lea
2009 Interkonfessionaalsed sõpruskonnad Eestis 1970. ja 1980. aastatel. – Eesti oikumeenia lugu. Tartu & Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu.
Altnurme, Riho
2000 Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja nõukogude riik 1944–1949. Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 5. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
2010 Eesti lähiminevikust tulenevad proovikivid. – Misjoni failid. EELK Misjonikeskuse sõbraleht nr 18, sügis.
Jungraithmayr, Martin
2002 Der Staat und die Katholische Kirche in Litauen seit dem Ende des Zweiten Weltkriegs. Zeitgeschichtliche Forschungen Bd 16. Berlin: Duncker and Humbolt.
Jürjo, Indrek
1996 Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal. Tallinn: Eesti Riigiarhiiv.
Jürjo, Villu
2011 Kiriklikust vastupanuvõitlusest 1980. aastatel. – Usk vabadusse. Artikleid ja mälestusi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku osast Eesti iseseisvuse taastamisel. Tallinn: EELK Konsistooriumi Kirjastus.
Karjahärm, Toomas & Sirk, Väino
2007 Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987. Eesti haritlaskonna ajalugu 3. köide. Tallinn: Argo.
Ketola, Mikko
2010 Katolinen kirkko. – Kirkot ja uskonnot itäisessä Euroopassa. Helsinki: Edita.
Kleis, R & Silvet, J. & Vääri, E.
1979 Võõrsõnade leksikon. Kolmas, parandatud trükk. Tallinn: Valgus.
Niitsoo, Viktor
1997 Vastupanu 1955–1985. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Paul, Toomas
1992 (2003 a) Eesti kirik getost pääsemise järel. – Toomas Paul. Kirik keset küla. Eesti mõttelugu 50. Tartu: Ilmamaa.
1995 (2003 b) Reportaaž Eestist aastal 2010. – Toomas Paul. Kirik keset küla. Eesti mõttelugu 50. Tartu: Ilmamaa.
2003 c Pilk käidud teele. – Toomas Paul. Kirik keset küla. Eesti mõttelugu 50. Tartu: Ilmamaa.
Pilli, Toivo & Valk, Tõnis
2005 Ühest ateistliku töö meetodist: evangeeliumi kristlaste-baptistide palvemajade ja koguduste sulgemine Eestis 1945-1964. – Teekond teisenevas ajas. Peatükke Eesti vabakoguduste ajaloost. Tartu: Kõrgem Usuteaduslik Seminar ja Sõnasepp Oü.
Plaat, Jaanus
2005 Eesti vabakoguduste vastupanu nõukogude religioonipoliitikale võrreldes luterliku ja õigeusu kirikuga (1944–1987). – Teekond teisenevas ajas. Peatükke Eesti vabakoguduste ajaloost. Tartu: Kõrgem Usuteaduslik Seminar ja Sõnasepp Oü.
Põder, Andres
2011 Kiriku liikmeskond vabanemisprotsessi osana. – Usk vabadusse. Artikleid ja mälestusi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku osast Eesti iseseisvuse taastamisel. Tallinn: EELK Konsistooriumi Kirjastus.
2012 Kuidas püüda ajaloos sinilindu? – Akadeemia nr 10. (Väitlus Atko Remmeliga).
Remmel, Atko
2011 Religioonivastane võitlus Eesti NSV-s aastail 1957–1990. Tähtsamad institutsioonid ja nende tegevus. Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 24. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Saard, Riho
2005 Jaan Kiivit senior – Soome ja Eesti kirikute vahelise silla taastaja. – Kristuse täisea mõõtu mööda. Pühendusteos Jaan Kiivitile 65. sünnipäevaks. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XIII. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
2009 a Võimu ja vaimu oikumeenia, Eesti Kirikute Nõukogu sünnilugu. – Tuna nr 1.
2009 b Mustas talaaris mustvalge lipu all. Vabadussõjalaste religioonipoliitika, kirik ja vaimulikkond. – Tuna nr 3.
2009 c Hiiumaa ja hiidlased usutuultest tormatud ja piiratud. Usu ja kiriku ajalugu Hiiumaal XIII sajandist Eesti taasiseseisvumiseni. Tallinn: Riho Saard.
2010 Tallinna vaim. Peatükk XX sajandi Eesti karismaatilise liikumise aja- ja mõtteloost. Tallinn: Riho Saard.
2011 a Luterliku Maailmaliidu Euroopa vähemuskirikute konverents Tallinnas 1980. – Kultuurisillad Läänemere-äärses kultuuriruumis. Töid eesti kirikuloo, süstemaatilise teoloogia ja piibliteaduste alalt. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXI. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
2011 b Nõukogude aeg. Arengutest Euroopas ja Nõukogude Eestis. – Usk vabadusse. Artikleid ja mälestusi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku osast Eesti iseseisvuse taastamisel. Tallinn: EELK Konsistooriumi Kirjastus.
2012 Katoliiklik vagadusvool 1970. ja 1980. aastate Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus. – Usuteaduslik Ajakiri.
Soosaar, Enn
1998 (2000) Vihma käest räästa alla: kirik Eestis viiekümnendatel-kuuekümnendatel. – Enn Soosaar. Mõrane maailm. Gramma IX. Tallinn: Virgela.
Suttner, Ernst Chr.
1991 Katolinen kirkko Neuvostoliitossa. – Usko, toivo ja vallankumous. Kristinusko ja kirkot Neuvostoliitossa. Helsinki: Otava.
Sõtšov, Andrei
2004 Eesti õigeusu piiskopkond Stalini ajal aastail 1945-1953. Tartu: TÜ Kirjastus.
Talonen, Jouko
1997 Church under the Pressure of Stalinism. The development of the status and activities of the Soviet Latvian Evangelical-Lutheran Church during 1944–1950. Studia Historical Septentrionalia 25. Rovaniemi: Pohjois-Suomen Historiallinen Yhdistys.
Teinonen, Seppo A.
1999 Teologian sanakirja: 7400 termiä. Helsinki: Kirjapaja.
Toplaan, Anti
1999 Harri Haamer. Saaremaalt suurele maale. – Saaremaa Muuseum. Kaheaastaraamat 1997–1998. Kuressaare: Saaremaa Muuseum.
Vardys, Vytas Stanley
1978 The Catholic Church, Dissent and Nationality in Soviet Lithuania. East European Monographs No XLIII. New York: Columbia University Press.
Veem, Konrad
1990 Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Teine täiendatud trükk. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat.
Vardys 1978; Jungraithmayr 2002.
Talonen 1997; Altnurme 2000.
Sõtšov 2004.
Pilli & Valk 2005; Saard 2009c.
Remmel 2011, 288–292.
ERA f R-1989 n 1 s 103 EELK Konsistooriumi presiidiumi nimel peapiiskopi asetäitja E. Hark Kirikute Maailmaliidu peasekretär dr Blake’ile s.a; ERA f R-1 n 15 s 714, l 3.
Saard 2011a, 164–166.
Saard 2011 b, 39–47.
Teinonen 1999, 74.
Kleis & Silvet & Vääri 1979, 138.
Dissidentlik liikumine 2009, 5.
Kokkuvõte ajaloolaste Magnus Ilmjärve, Andres Adamsoni, Jaak Valge ja Toomas Karjahärmi kommentaaridest. Jaak Valge e-kiri Riho Saardile 30.11.2010; Andres Adamsoni e-kiri Riho Saardile 2.12.2010; Magnus Ilmjärve e-kiri Riho Saardile 9.12.2010; Toomas Karjahärmi e-kiri Riho Saardile 10.12.2010.
Altnurme 2010, 12.
Niitsoo 1997, 112–116, 127–129. Niitsoo ei märgi usuaktivistide puhul ei nende nimesid ega usulist kuuluvust.
Paul 1995 (2003 b), 265.
Jürjo 1996, 177.
Plaat 2005, 156.
Suttner 1991, 257.
Toomas Karjahärmi e-kiri Riho Saardile 10.12.2010; Karjahärm & Sirk 2007, 508, 518.
Soosaar 1998 (2000), 241.
Saard 2005, 51–56.
Arumäe 2005, 455–456.
Saard 2009a, 68.
SUNVA Üldine kirjavahetus 1988–1990. Karp 9. T nr 318 (1988). – R. Ristlaan V. Väljasele 12.9.1988.
Saard 2010, 72–84.
Saard 2009 b, 69–79.
Laaman 1939 (2010), 394.
Paul 2003 c, 51–52.
Altnurme 2009, 191.
Riho Saardi intervjuu Andres Põdraga 12.5.2010 Tallinnas.
Paul 2003 c, 54.
Uuemõis 2010, 59–60.
Altnurme 2000, 278–279, 302.
Audova 2000.
Paul 1992 (2003 a), 228–229.
Salumaa 2010, 849.
Tie, totuus, elämä 1990, 32–37, 38–44, 141–148.
Riho Saardi telefoniintervjuu Enn Tartoga 19.4.2010.
Riho Saardi intervjuu Andres Põdraga 12.5.2010 Tallinnas.
Põder 2011, 27. Meelemuutust võib tõlgendada ka taktikaliseks, sest pärast siinkirjutaja artikli käsikirjaga tutvumist oli raske jääda oma varasemale positsioonile. Ja kuigi Andres Põder kirjutab, et ”mida enam on allikmaterjali ja erinevaid kontseptuaalseid vaatekohti selle hindamiseks, seda väiksem on oht, et ajaloost saab luule. Just seda silmas pidades andsime — välja kogumiku Usk vabadusse: Artikleid ja mälestusi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku osast Eesti iseseisvuse taastamisel (2011),” ei lubatud siinkirjutaja artiklit kogumikus ikkagi avaldada. Põder 2012, 1884.
Haamer 1966–68. ”Varsti paluti minu Koguja raamatu üle peetud loengute käsikiri viia Viljandi Rajooni Täitevkomiteesse. Ja siis hakkasid ”asjad” selguma (miks ta Usuteaduse Instituudist vallandati). Seda käsikirja ma enam tagasi ei saanud, aga kolm aastat hiljem kuulati Julgeoleku politseis mind sellepärast üle.” EHA Harri Haameri elulugu (valikuliselt lühendatud). Tarvastus 21. jaanuaril 1982. Viljandi Rajooni Täitevkomitee nõudis käsikirja välja 1970. aastal ja andis selle julgeolekutöötaja Valdur Timuski kätte, kes pidi selle edasi andma usuasjade voliniku Meinhard Tederi kätte. SUNVA Karp 1 Aruanded ja ülevaated kirikute tegevuse kohta ENSV-s 1971–1973. T nr I (1971). – Viljandi Rajooni Täitevkomitee Üldosakond M. Tederile, 13.1.1971 Salajane. Koguja raamatu kommentaari käsikirja üks vähestest laiemale avalikkusele kättesaadavatest eksemplaridest paikneb Tallinna Oleviste koguduse raamatukogus.
EHA Harri Haameri elulugu (valikuliselt lühendatud). Tarvastus 21. jaanuaril 1982.
Haamer 1966–68, 69–70, 89.
Toplaan 1999, 238.
Saul Nieminen kutsus 17.9.1978 Harri Haameri koos abikaasaga Soome. KA Mikko Juva arhiiv 602:367, A18 – Saul Nieminen Mikko Juvale, 22.11.1979. Soome aikuiskasvatus- ja kulttuurijärjestö Maaseudun Sivistysliitto Ry korraldas Kirikukunsti päevad 5.–12. augustil Ida-Soomes Lemil ja Lappeenrannas. Liidu peasekretär Jaakko Numminen kutsus nendele päevadele ka pastor Harri Haameri. KA Mikko Juva arhiiv 602:367, A18 – Jaakko Numminen Edgar Hargile 23.5.1979. Sama kutsega ühines ka Lappeenranna kogudusteühistu ühise kirikunõukogu peasekretär Markku Pyrhönen, kes kutsus Harri Haameri koos abikaasa Maimuga Kirikukunsti päevadele. Harrilt paluti loengut Eesti kirikuarhitektuurist ja -kunstist ning Maimult üht muusikalist lühikava. Mõlemaid kutsuti Soome terveks augustiks. KA Mikko Juva arhiiv 602:367, A18 – Lappeenrannan seurakuntayhtymän yhteisen kirkkoneuvoston puheenjohtaja Markku Pyrhönen Edgar Hargile 30.5.1979.
KA Mikko Juva arhiiv 602:367, A18 – Saul Nieminen Mikko Juvale 22.11.1979.
KA Mikko Juva arhiiv 602:367, A18 – Mikko Juva an Edgar Hark 10.12.1979.
KA Mikko Juva arhiiv 602:367, A18 – Mikko Juva opetusneuvos Saul Nieminenile 31.12.1979.
KA Mikko Juva arhiiv 602:367, A19 – Edgar Hark an Mikko Juva 21.2.1980.
KA Mikko Juva arhiiv 602:367, A19 – Mikko Juva an Harri Haamer 28.2.1980.
EELKKA sari 11 s 109 Harry Haamer. – Haamer Hargile 4.11.1980.
EELKKA sari 11 s 109 Harry Haamer. – Hark Haamerile 27.11.1980.
Riho Saardi intervjuu Tunne Kelamiga 23.1.2001 Tallinnas.
SUNVA Karp 7 Üldine kirjavahetus usuasjade küsimustes 1980–1984 T nr 272 (1984). – L. Piip A. Soidlale, 17.01.1984 Õiend EELK pastorite Vello Salumi ja Villu Jürjo tegevuse kohta seoses ”Ameerika Hääles” avaldatud tegelikkust vassiva informatsiooniga.
Riho Saardi telefoniintervjuu Villu Jürjoga 30.4.2010.
Riho Saardi telefoniintervjuu Vello Salumiga 29.4.2010; Veem 1990, 350.
EELKKA säilik 34 Järva praostkonna 1970 a aruanded. – V. Salum. EELK Ambla koguduse 1970 a sõnaline aruanne. Koost 10.1.1971.